5 kuud seljakotiga: Lomboki saar, Kuta

15. dets. Kell 6 üles, 6:30 sadamasse ja kella 8ks olin juba autos, mis viis mind Medani lennujaama. Kella 12ks jöudsin kohale. 15:20 oli mu lend Jakartasse. Köik sujus, kuigi lend hilines vist oma tunni jagu.

Jakartas vöeti transfeerijad kokku ja viidi bussiga teise terminali. Tunnike ootamist ja olingi teise lennuki peal, mis viis mind edasi Lomboki saarele. Lombokisse jöudsin kohaliku aja järgi 11:15 vöi sealkandis. Lendasin LionAir firmaga. Medanist lendas vist pea iga tund üks lennuk Jakartasse. Medanist Jakartasse olin ainus valge lennukis.

Seekord tuli ka pagas kenasti kohale. Vötsin takso Kutasse ja palusin ennast Roys homestaysse viia, vist üks odavamaid ja üks uuemaid. Öö maksis 100000 Rp.

16. dets. Hommikul olin kenasti välja puhanud. Tegin Kutas väikse tiiru jala ja hiljem rentisin hotellist motika, hinnaks 40000 päev. Kui keegi ei tea, palju on, siis kirsiks on umbes 1€ = ~16000 ruupiat. Motikas on Kutas kohustuslik, eriti kui tahad ringi vaadata ja kolada.

Kimasin esimesena Segeri randa. Lained olid vöimsad. Jälgisin surfareid ja hiljem käisin ka ise ujumas. Mingi hetk kimasin koju ja puhkasin varjus, sest päike oli armutu.

Otsustasin netis kolada natuke ja sel ajal hakkas sadama taaskord. Koju tagasi ja otsustasin raamatu ära vahetada.

Kohtasin Juliat, keda viimati nägin Laoses. Öhtul tsillisin veits Magic Cafes.

17. dets. Hommikupoole kimasin motikaga ringi. Käisin päris kaugel idas ära vist. Tee peale jäid kalurikülad, päris lahe oli. Ühes kohas tee peal oli ka ühest sisalikust üle söidetud.

Tagasiteel silmasin silte, et mingi laht, keerasin sisse, poolel teel randa oli terve rivi veokeid, kes töid teetäiteks kruusa. Rand oli suht kena, aga ujuvad kalavörgud rikkusid vaate ära pöhimötteliselt.

Tagasiteel suurele teele nägin elusat suurt sisalikku tee peal. Igavesti suur jurakas oli.

Löunaks olin hotellis tagasi. Ja otseloomulikult, kuna polnud kiivrit ja ma ei määrinud otsaesist päiksekreemiga, siis see pöles motosöidul ära.

Öhtupoole otsisin Aan ranna üles, ilus rand oli. Öhtul söin Nana warungis, hea, odav ja popp koht. Ja Nana ise on ka lahe. Hiljem Magic Cafes kerge tsill.

18. dets. Hommikul otsustasin söite teisele poole, sest seal pidid olema mäed ja kenad vaated. Head teed viisidki mind vägagi heade vaadetega kohtadesse.

Üleval, mitte väga kaugel Kutast oli ka üks koht, kus oli megailus vaade Kutale ja söin seal ka hommikust, vihma tibutas, aga see ei takistanud väga.

Otsustasin liikuda edasi ja otsida randasid ka teiselt poolt. Esimese ranna juures ei tahtnud ma "parkimistasu/rannamaksu" maksta ja liikusin edasi.

Järgmises rannas otsustasin siiski peatuda, sest sinna oli omajagu söita ka. Rand oli väga ilus ja valge liivaga. Rahvast polnud ka palju. Istusin varju ja nautisin vaadet ja sooja ilma. Päike on siiski armutu ja varjus on väga mönus olla. Eriti kui ölad on hellad ja otsaesine ka valus ja pölenud.

Mingi hetk mingid kohalikud istusid mu körvale ja veidi hiljem asusid muga suhtlema. Tegemist oli siis keskealise naisterahvaga, kes elas Balil ja ta oli söbral külas, kes oli just avanud uue hotelli Kutal. Ta kutsus mind ka külla. Palusin siis hotellinimi paberile panna ja kutse oligi olemas.

Tsillisin veel veits ja otsustasin tagasi liikuda. Samas ranna lähedal oli hull muss, otsustasin uurida ja ennäe imet, kohalikud mängisid pille ja tantsisid seal. Üks viipas rahva seast, et astu aga ligi ja tule vaata üle. Pidada olema mingi traditsiooniline Lomboki tants. Tundus nagu mingi paaritumistants vöi midagi. Pildistasin ja filmisin seal kogu seda möllu ja sama tehti ka minu suunas.

Poolel teel tagasi leidsin ranna, mis oli täiesti tühi ja polnud kedagi ka, kes tasu küsiks. Otsustasin, et tulen järgmisel päeval tagasi.

Teise poole päevast olin hotellis ja lugesin raamatut. Öhtul otsisin selle hotelli üles, kuhu mind kutsuti. Astusin sisse ja naine, kes mind kutsus, pani mind kohe istuma ja omanik üksi istus minuga ühte lauda.

Ajasime siis juttu ja jöime ölut. Kuti ema oli Balilt, kutt ise elas Kutal ja oli Lombokilt. Kutt oli moslem, aga selline, pigem muhe vend. Tal ema religioon oli siis Balile kohane hinduism. Selline huvitav segapere. Kena hotell oli.

Kuna nad on siiski suht usklikud, siis nad vabandasid ja ütlesid, et hakkavad nüüd tantsima, et ikka hotellil hästi läheks. Tantsuks siis midagi traditsioonilist Balilt. Ka mind kutsuti tantsima, kole kahju oli, et ma fotoka koju unustasin. Väga lahe öhtu oli.

19. dets. Hommikul Nana juures hommikueine ja kimasin üksikule rannale. Ujusin ja tsillisin niisama seal.

Otsustasin, et peaks üles otsima ka pöhisurfiranna. Aga see oli hoopis teisel pool. Motole hääled sisse ja kimasin sinnapoole.

Teel sinna söitsin ühest ilusast rannast mööda, aga soov oli ka seda pöhisurfikat näha, aga ilmnes, et see on ligipääsetav ainult mööda vett, sest tee sinna oli suletud, kuna seda ehitati.

Liikusin tagasi kenasse randa. See oli ilus rand, tegin pilte ka sellest. Tsillisin seal niisama oma mitu tundi. Lihtsalt nautisin jällegi ilma ja vaadet ja mötlesin omi mötteid.

Peale löunat hotelli tagasi, kus löpetasin raamatu. Öhtusöök ja hiljem ajasin ka habeme maha. Järgmine hommik liigun varakult Senggigile.