5 kuud seljakotiga: Filipiinide algus Sipalays

4. jaan. Hommikul kell 5:15 üles, 6st takso peale. 7ks oli checkin tehtud ja 8:30 oli juba lend Balilt Manilasse. Lend kestis 4h ja see oli selle reisi kalleim lend, kui välja arvata lend euroopa vahet ~240€.

Manilas lennukast välja ei viitsinud minna, kuigi lennuni Bacolodi oli aega umbes 4 tundi. Bacolod on siis linn Negrose saarel. Vötsin raha ATMst, aga eksisin oma kalkulliga ja vötsin ainult 2500 peesot, mis on siis umbes 42 euri. Oleks pidanud vötma 10000 peesot. ~60PHP = 1EUR. Ma kuidagi kalkuleerisin taalades ja ma ei tea, mida veel mötlesin.

17:30 oli lend ja see kestis ainult 1h ja 10 minutit. Öhtul 7ks olin kohal, pagas tuli ka kenasti kohale, vötsin takso ja kimasin Bacolodi. Takso oli 400 peesot. Söit kestis päris tükk aega. Pension Bacolod oli hotelli nimi, tuba oli 250 peesot, kerge söök ja väss murdis.

Ahjaa, hommikul sai siis üle 2 kuu jälle kuuma dushi vöetud, nautisin seda kohe mönuga.

5. jaan. Hommikul ärkasin varakult üles ja otsustasin tiba Bacolodi linna peal jalutada. Kuna oli pühapäev, siis oli turismiinfo kinni, aga vötsin raha lisaks. Ja otsustasin edasi liikuda, sest selles linnas polnud suurt kottigi teha.

Vötsin hotellist takso, söitsin bussijaama ja vötsin bussi Sipalaysse. Konditsioneeriga buss, pilet 234 peesot. Vahepeal oli üks jalasirutuspeatus, ostsin midagi närida.

5 tundi peale bussisöidu algust oligi minu peatus, algul veidi kahtlesin, aga sildid viitasid, et sealt peaks saama Sugar beachile, mis oligi mu eesmärk.

Nagu maha sain olid kutid ligi, et viskavad mu 100 peesi eest ära, kuna ka 3 aastat vana lonely planet ütles hinnaks 100 peesot, siis kauplema ei hakanud.

Söit kestis omajagu, ma arvab, et mingi 5-7km vist. Siis enne jöge pidin maha ronima ja paadiga üle saama. Kutid küsisid kohe 50 peesot, kauplesin 30 peale, ilmselt oleks ka vähemaga saanud, aga see selleks.

Paadis üritasid veel ennast giidiks pakkuda, aga keeldusin sellest, kuna mul täpset raha polnud, siis andsin neile hoopis 40 pesot. Suht lahedad pisikesed kutid olid.

Hakkasin mööda randa edasi liikuma, pidin ühe koha peal üle teravate korallide ronima, aga ei kurda. Edasine oli köike seda väärt. Majutasin ennast Driftwood villages. Sain voodi ühikahütis. Koha valisin pörandal seina ääres, kus oli tegelt luuk lahti ja see oli megalahe.

Edasi kolasin rannas, tegin pilte ja uudistasin niisama. Koht on väga lahe, pole ilmselt ka väga tuntud ja ei tundunud olevat ülerahvastatud. Hiljem kuulsin, et kui köik majutused täis on, siis pidavat seal olema kuskil 250 inimest olema. Vaadake pilte.

Öhtul söök ja sotsialiseerumine. Siin on palju sakslasi ja sveitslasi, aga ilmselt on sel ka pöhjus, sest enamus hotelle on sveitslaste omad.

6. jaan. Hommikul algselt polnud mingeid plaane, aga kui mingi hulk inimesi otsustas minna Sipalay linna, siis pressisin end kaasa ja plaan oli olemas, vähemalt pooleks päevaks.

Kondasin linna peal ringi, kolasin marketil. Mingi hetk nägin karja tüüpe. Uurisin, et millega tegu, ilmnes, et käimas oli kullikirja mäng. Kasutatakse kolme ühesugust münti. Aluseks on selline korraliku praepanni suurune kivi, millel eelnevalt münte höörutakse, et teha üks mündikülg väidetavalt raskemaks. Panustamine käib omavahel üks-ühele. Vöidab see, kelle külgesid on ülemisi rohkem. Pakuti ka mulle, et kas tahan osaleda, aga pole väga minu teema. Nägin isegi 1000 peesosid vahetatavat, seega panused olid kohati päris körged.

Peale 1te söitsime Sugar beachile tagasi. Edasi oli kerge laisklemine, aga enne loojangut läksin ranna löpus olevasse SMB baari, sest seal oli ülevalt kena vaade rannale.

Omanikuks oli jällegi sveitslane. Ta rääkis, et rannal käib köva konkurents. 12st kohast 8 on sveitslaste omad. Tüübil oli ka väike ahvipoiss, kelle ta oli külaelanikelt saanud. Väidetavalt olid koerad ta ema tapnud.

Öhtusöök hotellis ja hiljem korra veel SMBsse.

7. jaan. Hommikul läksin osadega snorgeldama. Läksime mingit vana jaapanlaste laevavrakki uudistama. Päris lahe oli, ma pole varem vrakkide juures kolanud sedasi. Ainuke probleem oli see, et maski tuli vett sisse.

Teine koht, kus snorgeldasime oli korallrahu, köht käis peaaegu vastu riifi. Ja need vaated ja need rannad, millele saab ilmselt ainult paadiga ligi.

Ülejäänud päev laisklesin niisama, öhtul sotsialiseerumine hotellibaaris. Sakslasi ja sveitslasi on palju, aga oli ka sloveenlane ja inglasi paar tükki. Otsustasin järgmine päev edasi liikuda.