20. dets. Hommikul varakult üles ja varsti oli buss ukse ees. Peale 2 tundi bussisöitu olingi Senggigis. Majutuseks valisin Siti Hawa homestay, lisaks enne löunat suutsin endale ka motika muretseda mitmeks päevaks, sest ma ööbisin keskusest päris kaugel.
Kimasin veits ringi ja tagasiteel tuli loomulikult padukas. Puhkasin veits hotellis ja öhtul otsustasin Senggigis ringi vaadata.
Tegin öhtusöögi ja jalutasin Senggigis ringi veidi. Kuigi Senggigi peaks olema turismikeskus Lombokil, oli ta siiski mönusalt vaikne. Polnud pakkujaid nagu mujal, möned olid, aga ei midagi ületamatut. Kövasti vaiksem koht, kui eelmised turismikeskused Kagu-Aasias.
21. dets. Kuna hommikusöök oli hinna sees, seda polnud küll varem juhtunud. Hommikusöögiks olid banaanipannkook hunniku mangoga. Kerge mango üledoos.
Selle päeva eesmärgiks oli siis ahvide metsa jöuda ja vötsin motoga suuna sinna. Peale 40-50 minutit söitu nägin esimest ahvikarja tee ääres. Kimasin edasi, sest arvasin, et Monkey Forest on mingi konkreetne koht. Ilmnes aga, et ahvide mets oligi see, kus ma söitsin ehk siis mingit konkreetset kohta ei olnudki.
Kokku nägin vist 4-5 erinevat ahvikarja, siis tuli küla ja ahve rohkem ei näinudki seal. Keerasin tagasi ja ostsin tee pealt mingeid marju ahvidele.
Küla lähedal olid köige ülbemad ja teadlikumad ahvid, aga otsustasin edasi liikuda sealt. Järgmist gruppi kohatesotsusyasin peatuda veidi eemal ja tagasi jalutada.
Need olid pelglikumad kui eelmised. Isased tulid lähemale, aga teised mitte. Viskasin paar marja neile, noppisid üles küll, aga ega need vist väga meelt mööda ei olnud. Üks istus mu selja taga ja kui püsti töusin tegi kurjakuulutavat häält. Sellega ta agressiivsus piirdus, ilmselt ma talle väga ei meeldinud.
Järgmine grupp oli eriti pelglik. Läksin motikaga veidi edasi ja jalutasin tagasi. Ahvid ronisid köik puude otsas ja piidlesid mind eemalt, lähedale ei tulnud keegi.
Viimane grupp, enne kui külagrupi juurde tagasi otsustasin liikuda oli vähe julgem, aga hoidsid ka piisavalt distantsi. Liikusin tagasi külagrupi juurde.
Nagu sinna jöudsin, kohe ajas üks isane end püsti ja esikäpp pikalt välja, et davai, mis sul head ja paremat on, anna aga heaga siia. Alustuseks viskasin möned marjad maha, aga hiljem andsin käest. Kui esimesele isasele mu marjad ei meeldinud, siis tulid teised jaole. Ahvikiirusel tehti peod tühjaks. Löpuks sai kott tühjaks. Taskus oli peotäis pähkleid ja loomulikult oli alfaisane esimesena kohal ja söi köik ise ära. Ühe peo vöttis täis ja teisega pani mu käele tou sedasi, et köik pähklid maha lendasid. Ülbik, raisk.
Kui mul pähklid otsa said, otsustasin osta maapähkleid, neid koortega. Tegin putka juures koti lahti, see oli öige otsus. Kutid teadsid kohe, millega tegu. Viskasin möned maha. Samal ajal üks üritas kotti endale rabada. Esimene katse ebaönnestus, aga teisel katsel sai see rajakas koti kätte. Jälgisin veel neid veel veits ja liikusin tagasi kodu poole.
Tagasiteel nautisin vaateid ja tegin pilte. Hotelli jöudsin, siis oli kell juba päris palju. Otaustasin ujuda, sest rand oli täpselt majutuse taga. Oli näha, et pilved kogunevad ja kisub vihmale. Pool tundi hiljem hakkaski sadama.
Kuskil 8 paiku tundus, et sajab vähem, otsustasin bena vötta ja otsida mingi odav warung, kus süüa. 10000 eest bena paaki ja otsisin kodu lähedal warungi. Sadas kui oavarrest, pöhimötteliselt olin läbimärg. Önneks leidsin hotelli lähedalt ühe warungi, vötsin nasi gorengi ehk siis praetud riisi praemunaga. Krdi terav oli, aga vist hakkan harjuma selle terava söögiga siin. Stange ei läinud isegi mitte märjaks. Söin köik ära, hää oli.
Seal mängis telekas, kust tuli karaoke laule riburada pidi, vihma kallas endiselt. Otsustasin tiba oodata, et ehk jääb vihm vähemaks. Ootasin umbes 4-5 laulu jagu, aga asi oli lootusetu. Kimasin koju ja terve öhtu olin toas, sest sadas.
22. dets. Hommikul ärkasin ja endiselt sadas, kurat küll, mötlesin. Kuna vihmaga väga ei viitsi väljas jaurata, siis töotas tulla tubane vöi katuse all istumise päev.
Önneks peale löunat selgines tiba ja omaniku poeg kutsus mind longboardi proovima. Läksin kaasa. Enne Senggigit saime veel ühe sahmaka vihma kaela, hiljem ei sadanud enam.
Jöudsime siis kohta, kus nad proovimas ja harjutamas käivad. Loomulikult oli see avalikul teel, kus pidi pidevalt ootama hetke, mil ühtegi autot vöi motot ei tuleks.
Panin kindad kätte ja küünarnukikaitsmed peale. Päris körgelt kohe ei tahtnud proovida, jalutasin tiba allapoole. Esimene laskumine oli kuidagi sujuv ja väga muhe.
Teist laskumist otsustasin alustada ülevalt, algus oli kena, aga kui hoo sisse sain, siis hakkas laud mu all vibama. Oi raisk, oli esimene möte. Aga hüppasin paraja hoo pealt maha, paar jooksusammu ja maoli ma käisingi tee körvale. Önneks ei midagi hullu, pölv veots marraskil, küünarnukk ka tiba ja hiljem avastasin, et ka ilmselt midagi ribides, aga ei midagi hullu.
Edasi otsustasin teistest pilte teha. Enne pimedat hakkasime tagasi söitma. Mingi hetk oli tee noorukeid täis, köik motikad tee äärde pargitud. Tuli välja, et tegemist oli mingi illegaalsete rollude kiirendusvöistlustega. Tuunitud pillid, lärmi rohkem kui rubla eest, lippasid ilmselt paremini, kui tavarollud, aga siiski. Vahepeal üritati aitosid kinni joida ja siis osad andsid talda. Aga üldiselt see väga ei toiminud neil seal. Jälgisin seda möllu veits ja liikusin edasi koju ära.
23. dets. Sadas endiselt vahelduva eduga. Öhk on nii niiske, et mu rahakott hallitab. Ahjaa, eelmine päev sain teada, et Bukit Lawangis avastatud kaardi blokeerimine läks mul maksma 23€. Kurat ma ütlen. See siis telefoniarve näol. Köne panka ~12 minutit ja arve hüppas lakke.
Vaikne päev, öhtul viisin motika tagasi. Hotelli naasesin taksoga, mille kauplesin 25k pealt 17k peale. Järgmine hommik oli vaja edasi liikuda Gili Trawangani saarele.
Kimasin veits ringi ja tagasiteel tuli loomulikult padukas. Puhkasin veits hotellis ja öhtul otsustasin Senggigis ringi vaadata.
Tegin öhtusöögi ja jalutasin Senggigis ringi veidi. Kuigi Senggigi peaks olema turismikeskus Lombokil, oli ta siiski mönusalt vaikne. Polnud pakkujaid nagu mujal, möned olid, aga ei midagi ületamatut. Kövasti vaiksem koht, kui eelmised turismikeskused Kagu-Aasias.
21. dets. Kuna hommikusöök oli hinna sees, seda polnud küll varem juhtunud. Hommikusöögiks olid banaanipannkook hunniku mangoga. Kerge mango üledoos.
Selle päeva eesmärgiks oli siis ahvide metsa jöuda ja vötsin motoga suuna sinna. Peale 40-50 minutit söitu nägin esimest ahvikarja tee ääres. Kimasin edasi, sest arvasin, et Monkey Forest on mingi konkreetne koht. Ilmnes aga, et ahvide mets oligi see, kus ma söitsin ehk siis mingit konkreetset kohta ei olnudki.
Kokku nägin vist 4-5 erinevat ahvikarja, siis tuli küla ja ahve rohkem ei näinudki seal. Keerasin tagasi ja ostsin tee pealt mingeid marju ahvidele.
Küla lähedal olid köige ülbemad ja teadlikumad ahvid, aga otsustasin edasi liikuda sealt. Järgmist gruppi kohatesotsusyasin peatuda veidi eemal ja tagasi jalutada.
Need olid pelglikumad kui eelmised. Isased tulid lähemale, aga teised mitte. Viskasin paar marja neile, noppisid üles küll, aga ega need vist väga meelt mööda ei olnud. Üks istus mu selja taga ja kui püsti töusin tegi kurjakuulutavat häält. Sellega ta agressiivsus piirdus, ilmselt ma talle väga ei meeldinud.
Järgmine grupp oli eriti pelglik. Läksin motikaga veidi edasi ja jalutasin tagasi. Ahvid ronisid köik puude otsas ja piidlesid mind eemalt, lähedale ei tulnud keegi.
Viimane grupp, enne kui külagrupi juurde tagasi otsustasin liikuda oli vähe julgem, aga hoidsid ka piisavalt distantsi. Liikusin tagasi külagrupi juurde.
Nagu sinna jöudsin, kohe ajas üks isane end püsti ja esikäpp pikalt välja, et davai, mis sul head ja paremat on, anna aga heaga siia. Alustuseks viskasin möned marjad maha, aga hiljem andsin käest. Kui esimesele isasele mu marjad ei meeldinud, siis tulid teised jaole. Ahvikiirusel tehti peod tühjaks. Löpuks sai kott tühjaks. Taskus oli peotäis pähkleid ja loomulikult oli alfaisane esimesena kohal ja söi köik ise ära. Ühe peo vöttis täis ja teisega pani mu käele tou sedasi, et köik pähklid maha lendasid. Ülbik, raisk.
Kui mul pähklid otsa said, otsustasin osta maapähkleid, neid koortega. Tegin putka juures koti lahti, see oli öige otsus. Kutid teadsid kohe, millega tegu. Viskasin möned maha. Samal ajal üks üritas kotti endale rabada. Esimene katse ebaönnestus, aga teisel katsel sai see rajakas koti kätte. Jälgisin veel neid veel veits ja liikusin tagasi kodu poole.
Tagasiteel nautisin vaateid ja tegin pilte. Hotelli jöudsin, siis oli kell juba päris palju. Otaustasin ujuda, sest rand oli täpselt majutuse taga. Oli näha, et pilved kogunevad ja kisub vihmale. Pool tundi hiljem hakkaski sadama.
Kuskil 8 paiku tundus, et sajab vähem, otsustasin bena vötta ja otsida mingi odav warung, kus süüa. 10000 eest bena paaki ja otsisin kodu lähedal warungi. Sadas kui oavarrest, pöhimötteliselt olin läbimärg. Önneks leidsin hotelli lähedalt ühe warungi, vötsin nasi gorengi ehk siis praetud riisi praemunaga. Krdi terav oli, aga vist hakkan harjuma selle terava söögiga siin. Stange ei läinud isegi mitte märjaks. Söin köik ära, hää oli.
Seal mängis telekas, kust tuli karaoke laule riburada pidi, vihma kallas endiselt. Otsustasin tiba oodata, et ehk jääb vihm vähemaks. Ootasin umbes 4-5 laulu jagu, aga asi oli lootusetu. Kimasin koju ja terve öhtu olin toas, sest sadas.
22. dets. Hommikul ärkasin ja endiselt sadas, kurat küll, mötlesin. Kuna vihmaga väga ei viitsi väljas jaurata, siis töotas tulla tubane vöi katuse all istumise päev.
Önneks peale löunat selgines tiba ja omaniku poeg kutsus mind longboardi proovima. Läksin kaasa. Enne Senggigit saime veel ühe sahmaka vihma kaela, hiljem ei sadanud enam.
Jöudsime siis kohta, kus nad proovimas ja harjutamas käivad. Loomulikult oli see avalikul teel, kus pidi pidevalt ootama hetke, mil ühtegi autot vöi motot ei tuleks.
Panin kindad kätte ja küünarnukikaitsmed peale. Päris körgelt kohe ei tahtnud proovida, jalutasin tiba allapoole. Esimene laskumine oli kuidagi sujuv ja väga muhe.
Teist laskumist otsustasin alustada ülevalt, algus oli kena, aga kui hoo sisse sain, siis hakkas laud mu all vibama. Oi raisk, oli esimene möte. Aga hüppasin paraja hoo pealt maha, paar jooksusammu ja maoli ma käisingi tee körvale. Önneks ei midagi hullu, pölv veots marraskil, küünarnukk ka tiba ja hiljem avastasin, et ka ilmselt midagi ribides, aga ei midagi hullu.
Edasi otsustasin teistest pilte teha. Enne pimedat hakkasime tagasi söitma. Mingi hetk oli tee noorukeid täis, köik motikad tee äärde pargitud. Tuli välja, et tegemist oli mingi illegaalsete rollude kiirendusvöistlustega. Tuunitud pillid, lärmi rohkem kui rubla eest, lippasid ilmselt paremini, kui tavarollud, aga siiski. Vahepeal üritati aitosid kinni joida ja siis osad andsid talda. Aga üldiselt see väga ei toiminud neil seal. Jälgisin seda möllu veits ja liikusin edasi koju ära.
23. dets. Sadas endiselt vahelduva eduga. Öhk on nii niiske, et mu rahakott hallitab. Ahjaa, eelmine päev sain teada, et Bukit Lawangis avastatud kaardi blokeerimine läks mul maksma 23€. Kurat ma ütlen. See siis telefoniarve näol. Köne panka ~12 minutit ja arve hüppas lakke.
Vaikne päev, öhtul viisin motika tagasi. Hotelli naasesin taksoga, mille kauplesin 25k pealt 17k peale. Järgmine hommik oli vaja edasi liikuda Gili Trawangani saarele.
Vaade
Kolm Gili saart paistavad taamal, vasakult siis Gili Trawangan, Gili Meno ja Gili Air
Piidlemas
Ei hakka l2hemale tulema
Istun siin niisama
S66vad kenasti peo pealt :)
Yksteise kasimine
Gilid
Sama sama
Hotelli omaniku poeg
Stiilin2ide driftimisest
Kohalikud m2est alla kimamas
Valge, alla kulgemas, see oli ainult pildi jaoks :)
Kiirendusv6istlus
Rahvamass seda kaemas
Motikad kenasti reas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar