5 kuud seljakotiga: oktoober 2013

23. okt. Bussikast tuktukile ja kesklinna. Otsisime algul Nang Noi külalistemaja üles, aga neil oli köik toad kinni. Önneks omanik vist andis meile kaardi ja suunas meid linna peale otsima, et ehk midagi ikka leiab. Ka teine hotell oli täis, aga önneks kolmandas oli ruumi. Saime kahepeale toa 60000kipiga. Otsustasime natuke veel tukastada.

Mingi 10 paiku ma viisin pesu pessu ja lounaks ajas Martin ka jalad alla. Kolasime linna peal. Jalutasime Mekongini, seal on ilusate jöevaadetega baarid. Enamasti on seal kohalikud ja hinnad olid ka odavamad. See 15 minsa jalutamist on seda väärt. Öhtul linna tagasi ja kohtasime Juliat, kes alustas ka Laost meiega samal paadil. Bookisime Nang Nois toad ja järgmiseks päevaks Bolaveni platoo tuuri.

24. okt. Hommikul viisime oma asjad Nang Noisse ja sisuliselt kohe tuli buss ka ja tuur vöis alata. Esimene peatus oli teeistanduse juures. Kerge tuur ja löpus sai ka teed maitsta. Järgmine peatus oli Tad Fane kosk, minu arust väga lahe topeltkosk. Peale seda liikusime kohviistanduse juurde. Seal räägiti siis Robusta ja Arabica kohvide erinevustest, lisaks sellest, miks Laose kohvi on vägagi hinnatud. Nimelt kasvatatakse orgaaniliselt. Ja siis veel sellest, kuidas kohvimarjast uba kätte saadaks ja loomulikult sai löpus kohvi ka maitsta. Ma ei ole kohvijooja ja minu jaoks oli üks paras möru jook. Kohvi nagu kohvi ikka :)

Edasi liikusime oli vist Araki külla. Seal inimesi pildistada ei tohtinud. Nad nimelt kartsid, et nende hing vöi vaim kaotab midagi siis. No selge seekord jäi siis igaks juhuks fotokas kotti. Iga veebruari vöi märtsi täiskuul nad ohverdavad pühvli ja söövad selle toorest liha. See köik toimub suletud uste taga. Külaelanikud pidid vägagi ebausklikud olema. Laoses pidi giidi jutu järgi olema umbes 60-70 erinevat etnilist vähemusrahvust, kellel on oma keel ja nad on enamasti pärit naaberriikidest. Edasi oli löuna ja siis edasi järgmisse külla.

Selles külas elas siis 3 etnilist rahvust. Külas oli umbes 120 maja, rahvaarvuks arvan ehk mingi 1200-1500 inimest. Ühe höimu önne amuletiks oli see, et igal majal pidi vähemalt 2 kirstu olema maja taga. Vanasti puidust, aga tänapäeval betoonist. Küla oli jälle ehe, inimesed söbralikud. Teine höim uskus, et bambuses elab vaim ja selletöttu oli neil igal perel vähemalt mitu bambusest vesipiipu. Ja loomulikult suitsetasid seal köik ja seda alates 3-4 aasta vanuselt juba.
See oli suht selle päeva tipphetk näha kooliealisi plikatirtse kimumas vesipiipu. Saime ka proovida seda n.ö. lastetubakat ja oppaaa, see oli ikka parajalt kange. Veits oli kahju vaadata noori suitsetamas ja köhimas kui hobused. Mis siis veel, ahjaa külas on polügaamia. Meestel on tavaliselt 2-3 naist, rikkamatel ka rohkem. Ühte maja näidati ka seest, seal oli 3 kööki, seal elas 35 inimest ehk siis ühe pere erinevad pölvkonnad. Magamistubade seinadeks olid kardinad.

Liikusime edasi Tad Lo kose juurde. Selline lai, kosk nagu kosk ikka, eks vaikselt hakkab küllastus ka tekkima. Jäi veel vaadata viimane kosk ja seal oli ka näidisküla, aga see küla oli paras turistikas neile, kes ei viitsi platool kaugemale minna. Kosk nagu kosk ikka, nime kahjuks ei mäleta. Koju saime 5ks.

Kolisime oma tuppa ja minu jaoks on see üks kenamaid ja avaramaid hosteleid siiamaani. Täiega oma raha väärt, köigest 30000kipi voodi eest ühises toas. Tuurist veel, ühepäevane Bolaveni tuur on igati ok. Kuigi osad teevad sama asja aga rolludega, see vötab sel juhul oma 2-3 päeva. Kokku söitsime sel päeval umbes 200km, kui mitte natuke rohkemgi.

25. okt. Rentisime Martiniga rollud ja vötsime suuna Wat Phou peale. Umbes 1h vöi vähem söitu, et läbida 45km ja kohal me olimegi. Ostsime pileti ja asusime uudistama.

Veits jalutamist ja jöudsimegi varemeteni ja mäejalamile. Pilte sai omajagu tehtud ja üldkokkuvöttes oli väga lahe kolistada seal varemetel. Käisime ka muuseumi läbi ja asusime tagasiteele. Tagasiteel esimene peatus ühes Riveri nimelises restos. No see oli ikka megakallis, aga ka kena ja uhke hotell. Ostsime limpsid, nautisime vaadet ja arutasime maailmaasju.

Teine peatus oli kohalikus hulpivas karaoke baaris. Keegi inglise keelt rohkem ei osanud, kui et fish soup ja fish barbequ. Üritasime aru saada, et mida kohalikud söövad, aga otsustasime löpuks supi kasuks. Suured kausid ees, supp oli vürtsikas ja rohkelt maitsestatus lemongrassiga (mis selle eestikeelne vaste on?). Mulle see kala täitsa meeldis, Martinil oli pool kalast kalapeade kujul ja talle lemongrass ei meeldinud, seega ta väga rahule ei jäänud.

Paksesse tagasi jöudes saime kogeda ka kohalikku ummikut, aga köik sujus kenasti. Öhtul Julia ja Martin ostsid piletid 4000 saarele ja nad valisid Don Deti saare. Öhtul tsillisime veel veits ringi.

26. okt. Hommikul Martin ja Julia liikusid edasi, ma otsustasin ühe päeva veel siin tsillida. Mul oli ATMst raha vötta vaja, lisaks vaatan oma muud varud üle, sest midagi löunas on, aga ATMe seal pole ja suuri poode ka mitte. Öhtul ostan piletid ära ja homme liigun ka edasi.

Vaade Mekongile

Eelmise pildi peal on sama kuju

Kohalike k6rts

Pissuaar oli t2idetud seepidega?

Teeistandus Bolavenil

Teekuivatusmasin

Esimene kosk Bolavenil Tad Fane

Kohvioad esimesest kestast eemaldatuna

Kohvi kuivamas

Kohvi kasvamas

Kirstud

Kyla

Riisi kestast eemaldamas

Betoonkirst

Kylaelu

3 k66ki

Kyla keskv2ljak

Kari lapsi

Piipu kimumas

See oli selle kyla vanim mees, v2idetavalt sinna 100 aasta kanti

Plikatirtsud piipu kimumas

Teine kosk

See oli kunagi poissmehe maja, kus poissmees v6is tydrukuga olla.

K6rvar6ngad olid kunagi rikkuse n2itajad

Martin yletamas bambussilda

Veel yks kosk, sellel tripil viimane

Wat Phou

Vaade Wat Phoule

Varemed

Selline vend siis 2ra riietatud ja puha

Siukse selli leidsin trepi k6rval askeldamas

Vaade alla

See krokodill. Tundus, et selles oli hea inimesi ohverdada, aga see ei ole kunagi kinnitust leidnud

Vahi vahi, ma ka pildile j22nud

See oli see uhke ja kallis resto

Vaade kohalikust ujuvast karaoke restost

Kohalikud karaoketamas

Hea tasakaal

Olen otsustanud, et edaspidi trükin asjad sisse moblast ja kui pilte laen, siis modin ja parandan ja kujundan postitust. Aga ok.

Olin otsustanud, et lahkun Vientianest koos Martiniga. Öigemini hommikul bussiga, kuid siiski erinevate bussidega, aga see ei morjendanud. Umbes 3h söitu, lisaks viidi meid kesklinna. Mul polnud örna aimugi sellest, et kus ma olen vöi kuhu ma minema peaks. Hakkasin siis jalutama ja uurima. Kui oli näha, et tegemist oli uhke hotelliga, siis ma jätsin selle heaga vahele. Mönest kohast uurisin, aga hind oli veits kröbe. Löpuks peale 50 minutit otsimist ja mul oli kergelt kopp ees, leidsin koha, kus tuba oli 70000kipi. Otsustasin, et vötan toa ja otsin öhtul uue koha. Olemas.

Nagu hotellist välja astusin kohtusin Martini ja gängiga, nad olid leidnud kövasti odavama koha, kui ma. Bookisin endale ka seal kohe toa. Doang Douane 2 sest vastas neil oli uhke hotell ja see oli 1. Nälg näpistas ja liikusime sööma. Hängisin DD2 juures ja seal hakkasid inimesed laua ümber kogunema.

Köige söbralikum ja muhedam vana oli Pete Austraaliast. Ta oli kuskil 40-50 aastat vana, aga selmet elada kallis hotellis, ta eelistas odavat hosteli, kus on hulka suurem vöimalus inimesi kohata. Öhtu jooksul kogunes meid oma 10 inimest laua ümber, mingi hetk otsustasime, et läheks vaataks jöe äärde.

Suured pidustused seoses mingi perioodi löppemisega budismi inimestel ja ka vihmahooaja löpp. Kohalikud bandid laulsid, rahvas väga meeletult kaasa ei elanud, aga siiski oli löbus. Me olime taga pool ja meil oli ka löbus. Rahvast oli kövasti. Kell lähenes südaööle ja pidu hakkas löppema.

Meil oli aga tuju ülev ja otsustasime minna ja uurida Vientiane keeglihalli. Tuktukiga kohale ja 2 rada meile. Martin käis vennaga väljas ja ostis kohalikelt viskit ja kokat. Viskipudeli hinnaks kauples ta 9000kipi. Ara suudeti lahendada umbes 2 pudelit. Ma pigem loobusin sellest, küll aga tegin keeglis köigile pähe. Koju jalutasime, sest keeglisaal oli suht lähedal kodule.

Hommikul vara üles ja kolisin uude ja odavamasse hostelisse. Pidustuste raames oli jöe ääres ka suur turg. Oh seda rahvamassi ja lärmi mis seal oli. Suured kölarid pöhja keeratud, et ikka naabrist kövemini karjuks. Hommikupoole tuli sealt mussi, öhtul tehti seal köva müügitööd. See turu läbimine oli ikka omaette elamus ja kohati kurnav, eriti körvadele.

Päeva jooksul saime jälle osadega kokku. Hommikul oli ka naiste aerupaatide vöistlus, aga keegi sinna ei jöudnud, aga pühapäeval oli nagunii pöhivöistlus. Öhtul läksime osadega halva önne ärasaatmist jöe äärde vaatama. See tähendas seda, et süüdati ujuval alusel asuvad küünlas ja asetati jökke. Tuul oli päris tugev, seega kahjuks küünlas kustusid. Aitasime paaril perel küünlaid süüdata. Osad saatsid ka hiina laternaid üles, aga see polnud vist väga lubatud tegevus. Korrakaitsjad keelasid ära selle, kui nägid hiina laternaid süüdatamas. Vägagi muhe öhtu oli see.

20. okt. Hommikul siis jöe äärde, sest pöhi paadivöistlus oli käimas. Läksime Martiniga VIP-telgist mööda ja kaesime siis umbes 3 söitu lähemalt ära. Lisaks mingi hetk küsiti meilt, et kas me inglise keelt räägime ja ma sain siis veidi mingi Vietnami kanali uudistesse juttu rääkida. Ma arvasin, et see naine teeb mingi inteka, aga pidin hoopis monoloogi pidama. Ah, mis seal ikka, ma olen nüüd jälle tiba kuulsam :)

Peale seda otsustasime liikuda finishi taha, seal olid restod ja saime varjus istuda ja vaatemängu nautida. Eelmine öhtu lahkusid David ja Olivia Siem Reapi ja pühapäeval läksid teised ka edasi. Pühapäeva öhtul oli palju pidusid linna peal, sh meie hotelli ees. Me liitusime nendega. Noh kehakeel tuli abiks ja Martin suhtles ühega prantsuse keeles. Vahva öhtu oli.

21. okt. Tegin Kambodza viisa ära, sest ei viitsi piiril nende ametnikega jamada niipalju, lisaks ostsime piletid Paksesse ära.

22. okt. Internetis kolamise päev. Bookisin Kambodzast Sumatra saarele pileti, lisaks Balil ööbimise aastavahetusel ning köige tipuks Balilt Manilale pileti. Ja loomulikult blogi uuendused ja pildid.

Öhtul korjati meid peale ja viidi bussikasse. Bussiks siis magamisbuss. Sisuliselt oli bussi ehitatud kahekohalised narid, mis keskmise eurooplase jaoks on liiga lühikesed. Me Martiniga jagasime siis alumist ühte nari. Oi me tegime selle üle köva nalja. Lisaks olime me vetsu körval, mis lisas veelgi ebameeldivust niigi harjumatule ja veits kehvale olukorrale. Aga peale korduvaid magamisasendite vahetisi ja katsetusi önnestus mul siiski magama jääda. Vahepeal ärkasin üles vahetasin asendit ja tukastasin jälle. Hommikul 6ks olime Pakses.