5 kuud seljakotiga: jaanuar 2014

14. jaan. Hommikul praamiga Iloilosse, maksis 350 peesot. Bussiga edasi Caticlani. Peale 6 tundi olingi kohal. Paadiga Boracaysse, vötame siis kokku, et palju paadipilet maksab. Pilet on 25 peesot, terminalitasu on 100 peesot ja keskkonna tasu on 75 peesot. Kohalikud maksavad ainult esimese, aga turistid kogu täiega. Kohalike all pean silmas siis Boracayl elavaid inimesi.

Paadisöit kestis umbes 20 minutit, külgkorviga motikaga hotelli. Seekord hotelliks siis 3. jaamas asuv Treehouse ja selle ühika tuba, mille maksumus oli 300 peesot öö. Käis küll.

Öhtul jalutasin veidi ringi White beachil, aga väss tegi oma töö ja väga pikalt ei kolanudki, keerasin varakult magama ära.

15. jaan. Hommikul liikusin Bulabogi rannale ehk siis Kagu-Aasia lohesurfi mekasse. Üks pöhjusi siiatulekuks oli ka lohetada vähemalt korra oma reisi jooksul. Poole päeva rent kogu varustusele maksis 2900 peesot ehk siis pea 50 euri.

Rannal lehvisid ka Eesti lippud, kerge üllatus. Tuleb välja, et mees on seal juba mitu talve käinud ja suvel teenib ta hoopis raha Soomes. Lisaks kohtasin ka Brianit, keda ma tean St. Lucialt. Mees on muidu USAst. Kiteinud Boracayl juba mitu kuud, aga väidetavalt olevat veest haigeks jäänud ja liikus varem tagasi koju.

Öhtul tsill ja möned Tanduay ja Coka koksid. Osadega hostelist käisime ka väljas rokkimas veits.

16. jaan. Hommikul oli küll kerge pohm ja ei olnud kindel, kas viitsin surfama minna, aga otsustasin siiski minna. See oli kuramuse hea otsus :)

Vötsin siis pooleks päevaks. Oi seda alguses pusimist, aga natukese aja pärast sain liikuma. Peale esimest tundi tegin pausi ja JJ, kes mulle laenutas andis head nöu. Edasi läks libedamalt, peale teist tundi tekkis juba ka kerge vässu peale. Taas paus.

Lendasin peale pausi siiski veel korra peale. See sess jäi lühemaks, sest väss oli peal ja ei tahtnud jamada ja ohtlikuks muutuda.

Varustusest ja olustikust ka veits. Loheks siis esimesel tunnil 12ne Northi Rebel, edasi läksin väiksema peale, sest tuul oli töusnud, sain 10se. Tuul oli muidu hea ühtlane, aga muutis pidevalt suunda, mis tegi kohati asja keeruliseks. Ranna lähedal laine oli minimaalne, aga tagapool oli laineid ka ja riifist edasi olid osad suisa wave laudadega.

Löuna tegin Happy House restos, mis oli samas rannal. Ma olin megarahul oma päevaga. Lisaks sain vihje, et öhtul kogunetakse Exit baaris ja hiljem on ka pidu Area 51s mis on veits pöhikohast eemal.

Öhtul alustasime osadega hostelis Tanduay ja kokaga. Hiljem liikusime koos Exiti baari ja sealt siis südaöö paiku edasi Area 51te. Seal rokkisime edasi ja mingil moel tutvusin kohaliku ilusa tüdrukuga Sarah'ga. Tsillisime koos suht hommikuni. Peale seda koju ära.

17. jaan. Ei teinud suurt midagi. Vegeteerisin niisama ja lugesin raamatut pigem. Öhtul sain osadega kokku, tsillisime vaikselt ja varakult magama ära.

18. jaan. Taaskord selline vaiksem päev. Jalutasin Valgel rannal 3. jaamast 1. jaamani ehk siis siuliselt terve ranna ulatuses. Ranna pikkuseks on siis kuskil 4km. Omajagu jalutamist. Peale löunat lugesin. Päikest pole juba korralikult üle nädala paistnud. Öhtul kerge eine ja magama ära.

19. jaan. Uurisin, et mis kell Kalibos Ati-Atihani festivali pöhiparaad hakkab. Ilmnes, et 3 paiku alles. Mötsin, et liiguks kuskil löuna paiku Kalibosse, kutsusin Sarah ka kaasa, ta arvas, et parem oleks minna kuskil 10 paiku juba.

Sadamas ootasime paadile saamist juba oma 30 minutit. Caticlanis saime suht kiirelt minibussi peale. Kalibosse jöudes ilmnes tösiasi, et liiklus pöhimötteliselt seisis. Ronisime varem maha ja jala edasi, jala saime hulka kiiremini edasi. Liikusime peaväljakule, kus oli päris palju rahvast.

Ati-Atihanist ka veits. Tegemist siis Panay saarel terve jaanuari vältavate pidustustega, erinevates linnades, kulmineeruvad alati paraadiga. Alguse sai see sellest, kui kohalikud höimud käisid malai inimestelt süüa ja juua andamina küsimas ja vastutasuks nad siis laulsid ja tantsisid neile. Läbi aegade on see traditsioon seotud katoliiklike traditsioonidega ka natuke. Ja kaasajal on siis lihtsalt lahe sambalaadne paraad ja tantsimine, kui jaanuaris Filipiinidele satute, kindlasti üritage sellest osa saada.

Sarah pidi Richardiga kokku saama, kellega löpuks ka kokku saime. Richard kohe kutsus meid enda juurde, öigemini oma ema juurde vist. Poolel teel saime kokku ka tsikkidega, kellega mingi aeg koos hostelis olin olnud. Nad liitusid meiega, öigemini Richard kutsus nad meiega kaasa.

Nats aega veedetud, siis liikusime hoopis edasi Richardi öe juurde. Tal oli suurem kogus sööki valmistatud ja ootas meid külla. Pidi olema tavaks, et festari ajal kutsutakse endale hulka külalisi külla, ka täiesti vöhivööraid.

Köhud täis ja kohalikega jutud räägitud liikusime pöhiparaadile. Hullult lahe möll käis seal. Trummid, tants, ülev meelolu, väga äge.

Mingi 5 paiku otsustasime Sarah'ga Boracayle tagasi suunduda. Minibussi oli suhteliselt keeruline saada, kui mitte öelda, et suisa vöimatu. Liikusime siis hoopis bussijaama, üks buss nina eest läks ära, aga see oli silmini täis ka. Järgmisse bussi pressisime ennast peale. Ma nibin nabin mahtusin ära.

Nähes kui paljud tahtsid selle bussi peale saada, siis vedas ropult, et bussikasse läksime. Lahe oli vaadata neid n.ö. tricyclesid ehk siis külgkorviga motikaid tee peal. Nii palju, kui peale mahtus kaasa arvatud katus, köik oli ära kasutatud. Caticlani jöudsime 2045, sealt edasi paadiga üle ja olimegi tagasi Boracayl.

20. jaan. Hommikul osustasin Puka ranna üles otsida. Kuna motomehed küsisid roppu hinda ja see ei ole meeletult kaugel, siis otsustasin sinna jalutada. Hostelist Puka randa, kuskil 1,5h ja natuke peale. Ölad suutsin tiba ära pöletada.

Puka rand oli ilus, aga tuuline ja suurte lainetega. Istusin ja tsillisin seal kuskil 2h. Nautisin ilusat vaadet ja tuulekest. Tagasi hääletasin ennast külkari peale ja sain hosteli teeotsa. Öhtul tsill niisama.

21. jaan. Hommikul löpetasin raamatu, pikendasin hostelis oma olekut 3 päeva vörra. Vahetasin raamatu ja kolasin niisama ringi. Öhtul ujumine ja tsill niisama.

22-24. jaan. Ei midagi märkimisväärset, lugesin ja tsillisin niisama.

25. jaan. Päeva eesmärk oli raamat löpetada, sest järgmine päev oli mul paat Batangasele ja sealt edasi Manilasse. Öhtuks vahetasin raamatu ja tsillisin niisama.

26. jaan. Hommikul vara Caticlani, et saada praami peale, mis viiks mind Batangasele. Praam söitis siuliselt terve päeva. Magasin, lugesin ja vaatlesin niisama inimesi. Batangaselt bussiga Manilasse. Manilas taksoga hosteli ja kuskil kella poole 10ks olingi kohal.

27. jaan. Hommikul otsustasin kolada ringi ja jöuda Mall of Asia ostukeskusesse, mis oli hosteli lähedal. Eesmärgiks niisama veits aega surnuks lüüa. Avastasin, et neil on seal IMAXi kino, otsustasin üle mitme setme kuu kinno minna. Peale löunat olin hostelis niisama. Homme liigun Taisse tagasi. Algab reisi viimane etapp.

White beachi melu 6htul

White beach

Ikka White beach

Lohed paistavad

Laulupidu Bulabogil

Trikimehed ja puha

White beach

White beach l6ppes ja sealt j2tkusid majad ja uus rand

Vaade White beachile

Auk kaljuseinas

Ati-Atihan Kalibol

Igasugu kujusid liikus ringi

Paraadiproov

Ise ka ehmatasin selle pildi peale :)

Kostyymid olid lahedad.

Siuksed t6sised mehed olid ka kohal

Lapsed olid kohati 2ra ehmatanud ja ei saanud aru, miks nad seda k6ike kaasa peavad tegema

H6imlane ja Chuck Norris

Lapsed "ratsutasid" selle hobusega, hiljem n2gin, siis istusid niisama :)

Sarah otsib Richardit rahva seast, aga ta oli ju lyhike, hihii :)

Veel v2ikseid marakratte

See kristuslapse kuju oli ka suht keskmes igal kambal

K6igi festivalide ema Filipiinidel

Ylaltvaates

Same same

Kui me kylas syya saime

Ja meid oli omajagu seal

V2ljas 6lletamas

Hiljem p2risparaadil uudistamas

Paraad

Ronisime ka pildile

Isegi selline vend oli kohal

Ja pisikesi oli seal ka omajagu

Kaks Rambot on ikka parem, kui yks ja relvad peavad olema ekstra suured

White beach p2ikeselisel p2eval

Puka rand

Tegin pilti, et ikka veidi kadedust tekitada :)

Puka rand

P2ikeseloojang White beachil

Kutsad rannal v6i siis pigem nuustikud

Mingi p2ev k2isin veel Bulabogil niisama uudistamas

Eestikas

Palmid 66s

Suur gloobus Mall of Asia ees Manilas

8. jaan. Hommikul vara üles, sain arve. 3 ööd ja päeva maksid 3675 peesot ehk siis kuskil 61€. Paadiga linna, et edasi buss vötta.

Kuna teadsin, kus suunas ma minema pean, siis liikusin sinna. Ühel ristmikul küsisin igaks juhuks teed. 3 vanemat härrasmeest, kes tegid kohvikus aega parajaks, ütlesid, et ma vöin sealsamas oodata ja kutsusid mind lauda. 3 tüüpi: Sid(70), Willie(75) ja Vincent(55).

Algul ajasime niisama juttu, teemad vahetusid ruttu, olid huvitavad, viskasime nalja ja oli muidu löbus. Tegemist oli vägagi intelligentsete härrastega ja nende eesmärk oli pensionieas kohalikku elu parandada igal vöimalikul ja vöimatul moel.

Mingi hetk rääkis Vincent ka selle reisi ilmselt köige huvitavama loo. Nimelt ta oli kunagi Mindanao saare löuna osas ära röövitud ja teda hoiti kinni kokku 89 päeva. Lugu oli sedavörd intrigeeriv ja teistsugune, et ma kuulasin suu lahti sisuliselt seda lugu.

Ootasime, mis me ootasime, aga 2 tundi nende meeste seltsis lendas mööda vägagi kiirelt. Kuna eesmärk oli saada Dumaguetele ja Sipalayst saab ainult kas läbi Hinobaani ja Bayawani vöi otse Bayawani ja sealt siis edasi Dumaguetesse. Ootasin Bayawani bussi, aga löpuks vötsin ikkagi Hinobaani bussi. Seal istusin ümber bussi, mis läks otse Dumaguetesse.

Dumaguetes jagasin külgkorviga motikat kahe teise reisijaga, eesmärgiks oli köigil Haroldi Mansion. Mul polnud midagi bookitud ja ilmnes, et ühikatoad olid täis, aga 800 peeso eest oleks saanud toa. Mötlesin veits ja vötsin selle 800se toa ära siiski. Bookisin siis kohapealt tagasituleku ajaks ühikatuppa omale voodi.

Laadisin pilte üles, sest neti kasutamine oli tasuta külalistele. Öhtul söin grillitud tuunat ja sotsialiseerusin. Üks tegelane oli huvitav, nimelt oli tegemist siis FiliAmiga ehk siis USAs resideeruva noore filipiino kutiga. Tal oli oma bisness ja rääkis, kuidas Filipiinidel asjad käivad. Igati pönev ja vägagi huvitav päev oli see löppkokkuvöttes. Isegi ehk sel hetkel üks pönevamaid siiani.

9. jaan. Hommikul varakult paadi peale, pilet 100+15. Mingi tunnike söitu ja olingi Siquijoril [loe: sikihooril].

Sadamast rentisin kohe motika (300 peesot ööpäev). Küsisin suuna JJ backpackersile ja liikusin sinna, et leida mingi hea majutus. Suur osa majutusi asub San Juani linnakeses. Pöhimötteliselt peatusin esimeses kohas, kus oli kirjas dorm 350 peesot.

Panin oma asjad ära kappi, neil oli suured lukustatavad kapid, ostsin kaardi ja asusin saart avasatama.

Esimesena peatusin ühe kose juures, ilus sinine vesi sillerdas seal, lisaks oli seal vöimalik ujuda, aga mul polnud ujukaid kaasas. Tegin siis möned pildid ja liikusin edasi.

Järgmisena otsisin ühe päris laheda ranna üles. Rannal polnud ühtegi inimest, aga eemal vees paistis kolm peanuppu.

Kuna köht hakkas ka tühjaks minema, siis liikusin edasi eesmärgiga leida mingi söögikoht. Peatusin resto juures, kus juba mingid kolm reisiselli söid. Nad olid sisuliselt samal marsruudil mis minagi ja otsustasime koos, et nad ootavad mind ära ja jätkame koos.

Kimasime siis neljakesi ühe resorti randa. Seal istusid ka kohalikud, kellega ma ajasin sebi juttu, kuni kutid ujusid. Nad avastasid sealt ka kaljuserva, kust on vöimalik vette hüpata. Kohalikud andsid mulle oma roogasid maitsta seal ning lisaks sain maitsta ka kohalikku rummi Tanduayd.

Mingi hetk otsustasime, et liiguks edasi ja otsiks saare keskel oleva mäe üles. Aga see otsetee oli päris karm, aga siiski läbitav, aga kutid arvasid, et ei hakka jamama. Keerasime otsa ringi ja tagasi.

Hiljem hostelis kohtusin 3 tsikiga ja öhtul saime köik Checkechi restos kokku. Olime viimased kes sealt lahkusid, saar on siiski ööelu möistes vaikne.

10. jaan. Hommikul oli vaja otsustada, kas jääda vöi liikuda tagasi Dumaguetele, sest lubati, et mingi madalröhkkond on tulemas. Kardeti tormisemat ilma ja kui on torm, siis laevad ei liigu.

Tuul oli juba päris köva ja kuna päris 3-4 päeva ka seal saarel ei tahtnud veeta, siis otsustasin ka tagasi liikuda Dumaguetele. Lained olid ka merel kenakesti suured.

Rootsi tsikiga pakkisime ennast kokku ja pakkisime ennast kuidagi mu motika peake, kaks suurt kotti ja kaks väikest kotti. Pöhimötteliselt tundsime ennast kui kohalikud motikal.

Pilet tagasi maksis 200 peesot. Paat köikus päris korralikult. Tegemist oli kiirkatamaraaniga, umbes nagu Tln-Hel vahel Linda line. Söit kestis umbes tunni ja oli vägagi loksutav, päris mitmed jäid merehaigeks. Paadil kohtasime eelmise päeva kutte ja kuna rootsi tsikk ja kutid tahtsid Cebu saarele minna, siis nad liikusid koos Dumaguetest kohe edasi.

Ma liikusin Haroldi Mansionisse jälle, seekord sain voodi ühikatoas ja see oli odavam, kui viimane viibimine seal.

Mingi hetk nägin uuesti Cebule minejaid, ilmnes, et sadam oli kinni juba ja laevad ei liikunud. Nad kahjuks ei saanud Haroldi juures kohta, sest see oli täis.

Hiljem tegin hosteli katusel mingite kuttidega möned ölled ja hiljem liikusime Hayahay baari.

11. jaan. Hommikul ilmnes tösiasi, et vihma sajab ja teeb seda ilmselt terve päeva. Lugesin terve päeva raamatut.

12. jaan. Ilm oli endiselt kehv, ei sadanud enam niipalju, kui eelmine päev. Sain natuke ringi jalutada vähemalt. Otsustasin edasi liikuda järgmisel päeval.

13. jaan. Hommikul kerge tsill, pakkimine ja bussi peale, et Bacolodi minna. 7h bussisöidu järel olin taaskord Bacolodis. Hotelliks sama uberik, mis eelmisel korral. Järgmise päeva öhtuks oli kindel plaan Boracayle jöuda.