5 kuud seljakotiga: 2013

9. dets. Hommikul varakult koos kahe teise tüübiga auto peale ja söit Medani suunas algas. Seal tegime peatuse, söime löunat ja vötsin igaks juhuks cashi välja. Lisaks vötsime ühe kohaliku naise ka peale.

Söit kulges suht kiirelt, aga väike vahejuhtum oli ka siiski. Nimelr autojuht ajas ühe koera alla, aga peatuda polnud tal aega. Tundus, et see koer sai korraliku obaduse ja ilmselt ta enam ei töusnud sealt.

Enne 5t olime Parapatis, lootsime, et saame kella 5se praami peale, aga tuli välja, et järgmine praam läks alles kell 6. Mis seal ikka, ootasime.

Ülesöit vöttis aega umbes pool tundi ja 7ks olin ennast sisse seadnud Liberta kodumajutuses. Hinnaks 35000 öö, soodne. Libertas kohtasin siis lätlase Heraldi, venelase Mishaga ja lisaks oli seal ka kari somme. Naabrite kokkutulek :)

10. dets. Küla, kus köik turistid maanduvad, on nimeks saanud Tuktuk, aga seal ei ole mitte ühtegi tuktuki. Esimese asjana jalutasin tiiru külale peale. Seejärel rentosin motika ja kimasin otsejoones turismibüroosse, et osta lennukipilet Lomboki saarele, sest olin otsustanud löpppunktile lähemale saada, milleks on siia Bali. Lend siis läbi Jakarta ja maksis 1450000 ruupiat ehk ligi 100 eurikut.

Edasi otsustasin omal käel saart uudistada. Tee peal kohtasin veel ühte soome tsikki, kes ööbis mujal. Hiljem sain teada, miks seal nii palju somme oli. Nimelt soomlaste seas on populaarne selline sari, nagu Madventures. Ja seal siis oli olnud mingi osa vöi osad Toba järvest. Nüüd paljud soomlased tahavad oma silmaga möningaid kohti üle vaadata.

Ahjaa, see tsikk, keda tee peal kohtasin, liitus minuga saare avastamisel. Kimasime siis ringi, aegajalt peatudes, et pilti teha. Tagasiteel hakkas jälle sadama. Indoneesias on detsember veel vihmahooaeg.

Öhtul lätakas ja venelane orgunnisid hotellis grilli. Tulele läksid umbes 5 kilo jagu järvevähke (ingl. k. grayfish) ja paar kala. Köik olid kohal ja väga lahe öhtu oli. Ahjaa, pusa pidin välja otsima, sest vilu oli veidi ja ma ei taha möelda, mida ma veebruaris tegema hakkan, kui tagasi jöuan :)

Hiljem läksime lätlase, venelase ja austraallasega Roy pubisse live mussi kuulama. Teised ei tahtnud millegipärast liituda, aga see ei morjendanud meid.

11. dets. Mitte midagi tegemise päev ehk siis lugesin, blogisin ja tsillisin niisama. Öhtul käisin vaatamas kohaliku höimu batakite tantsimist ja laulmist. Saime ka tantsust osa. Lahe ja soovitan kindlasti üle vaadata, kui vöimalus tekib.

12. dets. Taaskord mittekottigieiteinud päev. Öhtuti sajab vihma ja jahedus jätkub.

13. dets. Hommikul varakult üles, peale hommikusööki rentisin mr. Moonilt ehk siis hotelli omanikult rollu, eesmärgiks teisele poole saart jöuda ja kimada Tele külla. Sealt on ilusad vaated.

Söit kestis umbes tunnike ja olingi teisel pool saart. Umbes 40km. Seal oli siis saare pealinn, Pangururan. Köigepealt otsustasin uurida kuumaveeallikaid, aga ilmnes, et need olid välja ehitatud bassud. Ilmselt pidi olema ka vöimalik körgemale ronida, aga huvi polnud väga suur. Vesi oli soe küll.

Ajasin oma pillile hääled sisse ja suund Tele poole. Tee oli ülesmäge. Körgemal läks jahedamaks ja pidin pusa peale panema. Vaated olid vöimsad ja pilte sai omajagu tehtud. Vahepeal jöudsin Telesse ja seal oli ka torn. Teletorn, tegelt lihtsalt vaatetorn. Aga ma kimasin edasi löppu välja. Seal polnud midagi

Suund alla tagasi, aga mootori lükkasin välja ja pihta gravitatsiooni jöul kimasin oma 8-9km allamäge. Päris paljud toimisid samamoodi. Mingi hetk panin mootorile hääled sisse jälle ja kimasin sirgelt Tuktuki välja. Öhtul hängisin hotellis teistega. Hotelli interneti näol oli pigem tegemis vahelduvinternetiga, kord oli, siis jälle mitte, aga suva. Taaskord sadas ja oli jahe, nagu ennegi.

Toba järv on siis üks maailma suurimatest vulkaanikraatri järvedest. Järve keskel on Samosiri saar. Selle esimesed asukad on siis batakid, kes tulid algselt Tai ja Birma aladelt.

14. dets. Muud suurt midagi ei teinud, kui üritasin raamatut vahetada, aga ei leidnud midagi, mis oleks huvi pakkunud. Teise poole päevast saatson niisama logeledes mööda.

Öhtul ühed kutid orgunnisid meile paadi ehk siis peolaeva, kuhu siis pooled meie hotelli elanikest ka end peale lubasid. Laevaks oli sisuliselt sama praam, mis Parapati ja Tuktuki vahet söitis. Hullu pidu ei teinud, aga tsillisime niisama.

Mingi hetk jäi vihm ka järele ja siis sai ka mahedat öhtukuma nautida, pöhimötteliselt oli täiskuu. Tegime tiiru Tuktukile peale ja suund vöeti Parapati peale. Kolasime seal tiba ringi ja möned täiendasid poes öllevarusid ja siis suundusime Tuktuki tagasi.

Umbes 1ks olime tagasi. Tsillisime veel veits hotellis ja siis ma otsustasin tuttu minna, sest järgmine päev töotas pikk lennujaama päev tulla.

Vaade Parapatile

Toba j2rv

Samosiri saar

Liberta k6rval oleval hotellil oli oma kai, nagu enamusel suurematel hotellidel

Vaade Tuktukilt

Riisiv2ljadel t66tamine

Bataki majad

Vana pealike kohtumiskoht

See oli naljakas, munakoored on sedasi tippu pandud, yhes kohas n2gin veel, aga need olid suisa v2rvitud, v6ta nyyd kinni, kas see on ilus v6i mitte

Panoraam

Tantsivad

Tantsivad 2

Laulavad

Lahedad vanad olid

Vaade

Tee Samosirilt v2lja

Vaade j2rvele

M66da seda teed tulin yles

Vaade

Toba vaated

Karvane p2ss

Bataki majad

Sedasi siis s6idetakse kooli ja koju bussiga

Riisip6llu harimine

Yks ilus Bataki maja

Selline kuju oli ka seal yhes kohas, Tuktuki l2hedal

6. dets. Hommikul lennujaama, sest kell 11:10 oli mu lend Kuala Lumpurisse. Lend hilines 15 minutit ja tegelikult vist isegi 30 minutit ja mul oli KLis aega 1 tund ja 10 minutit, et lennukit vahetada. Kerge närv oli sees, aga kuna lennud olid ühe bookinguga ja sama firma omad, siis jäin siiski rahulikuks.

Eelmine öhtu kohtasin hostel katusebaaris läti paari, kes ka pikemal tripil ja nad olid kövasti ringi reisinud ka mujal maailmas. Lahe oli nendega vestelda.

Kuala Lumpurisse jöudsin kenasti ja kiirelt lennukist välja ja ilmnes meeldiv tösiasi, et järgmine lend läks körvalväravast. Ja tundus, et ka lend Medani oli edasi lükatud, ma ei saanud päris täpselt aru, millise lennu hilinemine seda pöhjustas, vöibolla oli see minu lend. Vahet polnud enam, ma olin juba poolel teel Indoneesiasse.

Tunni aja pärast maandusin Medanis. Viisa tegemine läks kiirelt. Jäin oma suurt kotti ootama, aga ilmnes tösiasi, et mu kott oli jäänud KLi, sest lendude vahel oli liiga vähe aega. Noh, mis seal ikka. See löi küll mu plaanid veits sassi ehk pidin öö veetma Medanis, linn, kus pole kottigi teha.

Bussiga linna, motoga hotelli. Öhtul kolasin veidi ringi, aga ei midagi erilist seal. Hiljem hotellis kohtusin kohalikega, kellega ajadime niisama juttu. Ilmnes islamistliku riigi kurb tösiasi, ölu on siin riigis kallis.

7. dets. Hommikul läksin siis lennujaama tagasi, kaaslasteks veel paar rändurit. Jagasime hotelli bussi ja söit sinna sujus vägagi kiirelt. Kott oligi juba kohal, sain selle kätte.

Liikusin kohe bussijaama, et vötta suund Bukit Lawangi. Esimene buss viis mind Pinjabisse vöi mingisse sellise nimega kohta. Kui öeldi, et olen kohal, siis arvasin, et ma saan kohe teise bussi peale, aga ilmnes, et pidin motoga hoopis järgmise bussi peale minema. Ma polnud nöus ja önneks üks tüüp siis juhendas bussijuhi bussi tagasi ja nad viisid mu järgmise bussi peale.

Kohe oldi mul vastas ja hinnaks 40000 ruupiat, kauplesi 30000 peale. Buss oli üks paras peldik. Algul oli bussis paar inimest, aga tee peal vötsime koolilapsi peale. Algul mahtusid köik sisse ja hiljem kui sisse ei mahtunud, siis poisid ronisid katusele. Ei ole just köige turvalisem, aga sedasi see elu siin käib.

Kohale jöudes, otseloomulikult pakuti kohe motot, et külla saada, keeldusin ja otsustasin jalutada. Minuga liitus üks kohalik giid, kes pakkus matka, hotelli ja muud, mida tal pakkuda oli. Enamasti käis jutt siiski matkast. Ajasime ka niisama juttu.

Majutuse otsustasin läbi tema vötta, sest 60000 ruupiat toa eest polnud väga hull hind.

Kuna kell oli umbes pool 3 ja kell kolm pidavat toimuma orangutangide keskuses söötmine, siis otsustasin selle üles otsida. Peale veerandtunnist jalutamist jöudsin jöe ääres kohta, kus pidi paadiga üle minema.

Keskuses tuli maksta 20+50k ruupiat, vastavalt siis sissepääs ja fotoka tasu. Suunati, et mine mööda rada edasi, ülesmäge. Kohe alguses kohtasin veidi agressiivset pikasabalist ahv, aga tema agreasiivsus piirdus ainult häälitsemisega.

Vaatluskohta jöudes polnud seal veel ühtegi orangitangi, küll aga oma 10 inimest. Aga möne minuti pärast tuli ka esimene orangutang kohale.

Pilte tehti kövasti, esimene söi oma banaanid ära ja ronis körvaloleva puu otsa, kus tal laps hakkas ronima ja niisama trikke tegema.

Varsti tuli puude raginal teine orangutang ja kohe ronis platvormile ja asus sinna asetatud banaane sööma. Kui need otsas, siis tuli alla ja liikus eemale. Möni minut hiljem tuli ka kolmas.

Mingi hetk paluti meil lahkuda, sest aeg vaatamiseks ja söötmiseks sai läbi. Pilte said köik tehtud.

Öhtul kohtusin kohalikega ühes baaris, kus oli live-muusika öhtu. Kohalikud on vägagi musikaalsed ja see öhtu oli väga lahe. Veider oli see, et kohalikke tüdrukuid baaris ei olnud, olid ainult kutid ja loomulikult rändurid. Kui hiljem hotelli läksin, siis ka seal oli pidu täies hoos. Kohe kutsuti peole, tsillisin ja rokkisin kohalikega. Ka seal oli vägagi mehine seltskond, ainult 2 naist mingi 15 mehe hulgas.

Kuna ma ikkagi otsustasin selle eelneva giidi käest päevamatka osta, siis oli vaja möistlikul ajal magama minna. Päevane matk maksis 400000 ruupiat.

8. dets. Olin varakult üleval, sest arvasin, et kell 8 on minek. Aga pidin ootama umbes 1,5h, et teised ka kohale ilmuksid. Seega saime mingi poole 10 paiku liikuma. Kokku oli meid 4 inimest + 2 giidi. Üks giididest oli kunagi pikka aega orangutangide keskuses töötanud. Seega ta teadis mida teeb.

Jalutasime läbi kautshuki istanduse ja jöudsime löpuks dzunglisse. Ei läinud kaua, kui tuli esimene orangutang. Nimeks oli Miina. Pidi kurikuulus olema, sest ta olevat hammustanud 65 inimest.

Algul oli ta puu otsas ja ei tundunud, et ta midagi teha vöiks, aga kui ta alla tuli, siis läks trall lahti. Nimelt pidime veidi distantsi temast hoidma ja ta hakkas meid jälitama. Lippasime siis eest ära ja giidid juhatasid meid tema teelt körvale ja kui ta möödus, siis ta jälitas edasi giidi, kellel oli toit seljakotis. Ja meie jälitasime Miinat. Köik erinevad grupid said seal kokku. Mingi hetk Miina loobus ja ka meie jätsime ta rahule, liikusime edasi. Varsti kohtusime uue orangutangiga, kellel oli väike beebi ja ka 6-7 aastane jölkus seal ringi. Olime nende juures umbes 20-30 minutit.

Liikusime edasi ja otsustasime pausi teha. Giid laotas maha banaanid ja litshid. Saime paar minutit olla ja puuvilju nautida, kui raginal tuli järgmine orangutang. Kiirelt korjas giid banaanid ja litshid maast ja pistis kotti, sest sööta neid poolmetsikuid tegelikult ei tohi. Natuke hiljem giid siiski andis, öigemini viskas maha 2 litshi. Orangutang ronis lähedaloleva puu otsa ja galantselt noppis need üles ja söi kohe ära.

Liikusime edasi ja otsisime löunasöögiks kohta. Ronisine alla ojakese juurde ja kohe edasi üles ja poolel teel tuli veel üks orangutang vastu, öigemini jälle puuderaginal ilmus eikusagilt. Nagu giidi lähedale sai, kohe käsi pikalt välja, et davai süüa. Ka lapsel oli see liigutus selge. Giid tegi algul selgeks, et ei saa midagi. Möni minut hiljem otsis siiski seljakotist porgandi ja andis selle emale. Lapsele ei tohi anda, sest tal ei tohi tekkida harjumust, et inimestelt saab süüa. Ema andis lapsele ise süüa. Seal sai häid pilte lähedalt teha.

Kui jöudsime löunasöögipaika, siis ei läinud 3 minutitki, kui raginal tuli jälle üks orangutang. Pidime edasi liikuma ja uue koha otsima.

Uues kohas oli orangutang juba ees, aga jäime ootama, et ta lahkuks ise sealt. Liikuski natuke eemale ja giidid tegid kiire ettevalmistuse ja me söime siis puudevarjus kiirelt. Mingi hetk tuli see orangutang tagasi, aga köik olid önneks löpetanud. Natuke uuris ringi ja teise grupi giid meelitas ta eemale, aga siis tuli metsast järgmine orangutang. Too pidi ka aegajalt agressiivne olema.

Tagasiteel kohtasime ka ühte makaaki, kes sai meie ananassikoored endale. Enne löppu nägime uuesti Miinat, aga seekord oli ta hulka agressiivsem ja sihikindlam. Giid andis talle litshe ükshaaval ja me möödusime temast kiirelt. Väga mönus tripp oli.

Bukit Lawangis on siis orangutangide rehabiliteerimiskeskus, kus nad üritavad inimestelt ära vöetud orangutange uuesti metsas elama harjutada. Sellest ka poolmetsiklus seal liikuvate orangutangide osas. Kuna orangutangid mäletavad oma elust köike terve eluaja, siis osad on läbi elanud trauma, kus neil ema on tapetud ja nad on kehva pidamise peal olnud. Sellest ka vöibolla nende kohatine agressiivsus. Poolmetsikute järglased on sisuliselt juba metsikud, sest inimesed, kes seal töötavad ei oma mingisugust kontakti nendega. Kokku on Sumatra saarel umbes 7000 orangutangi ja vaikselt kasvab nende arvukus. Orangutang saab järglase iga 6-7 aasta järel, mis teeb neist olevustest ühe maailma aeglasemalt reprodutseeriva olendi. Orangutangid elavad umbes 50-60 aastaseks. Köik orangutangid, keda me nägime olid emased ja köigil olid pojad. Isased pidavat kaugemal dzunglis olema.

Öhtul käisin veel nahkhiire koopas. Seal oli kolm koobast, kus sai näha hulgaliselt nahkhiiri, ühte peitupugenud skorpioni, madu, pääsukesi ja paari ämblikut.

Öhtul hotellis sai tiba räägitud juttu ka ühe vanema prantsuse daamiga, kes oli Sumatral elanud juba 35 aastat ja töötanud orangutangidega. Tegelikult oli ta öppinud arstiks, mitte loomaarstiks. Orangutangidega tegeles ta, et uurida haigusi, sest paljud haigused inimestel ja orangutangidel on samad. Kui looduses elavad orangutangid üksi, siis vangistuses olid nad enamasti koos ja siis moodustasid nad mingi hierarhia. Ja nad pidavat väga intelligentsed loomad olema ja väga hea pikaajalise mäluga.

Öhtul ostsin pileti Toba järve äärde, maailma suurim vulkaanikraatri järv. Väga mönus ja tegus päev oli. Täiega nautisin Bukit Lawangi.