9. dets. Hommikul varakult koos kahe teise tüübiga auto peale ja söit Medani suunas algas. Seal tegime peatuse, söime löunat ja vötsin igaks juhuks cashi välja. Lisaks vötsime ühe kohaliku naise ka peale.
Söit kulges suht kiirelt, aga väike vahejuhtum oli ka siiski. Nimelr autojuht ajas ühe koera alla, aga peatuda polnud tal aega. Tundus, et see koer sai korraliku obaduse ja ilmselt ta enam ei töusnud sealt.
Enne 5t olime Parapatis, lootsime, et saame kella 5se praami peale, aga tuli välja, et järgmine praam läks alles kell 6. Mis seal ikka, ootasime.
Ülesöit vöttis aega umbes pool tundi ja 7ks olin ennast sisse seadnud Liberta kodumajutuses. Hinnaks 35000 öö, soodne. Libertas kohtasin siis lätlase Heraldi, venelase Mishaga ja lisaks oli seal ka kari somme. Naabrite kokkutulek :)
10. dets. Küla, kus köik turistid maanduvad, on nimeks saanud Tuktuk, aga seal ei ole mitte ühtegi tuktuki. Esimese asjana jalutasin tiiru külale peale. Seejärel rentosin motika ja kimasin otsejoones turismibüroosse, et osta lennukipilet Lomboki saarele, sest olin otsustanud löpppunktile lähemale saada, milleks on siia Bali. Lend siis läbi Jakarta ja maksis 1450000 ruupiat ehk ligi 100 eurikut.
Edasi otsustasin omal käel saart uudistada. Tee peal kohtasin veel ühte soome tsikki, kes ööbis mujal. Hiljem sain teada, miks seal nii palju somme oli. Nimelt soomlaste seas on populaarne selline sari, nagu Madventures. Ja seal siis oli olnud mingi osa vöi osad Toba järvest. Nüüd paljud soomlased tahavad oma silmaga möningaid kohti üle vaadata.
Ahjaa, see tsikk, keda tee peal kohtasin, liitus minuga saare avastamisel. Kimasime siis ringi, aegajalt peatudes, et pilti teha. Tagasiteel hakkas jälle sadama. Indoneesias on detsember veel vihmahooaeg.
Öhtul lätakas ja venelane orgunnisid hotellis grilli. Tulele läksid umbes 5 kilo jagu järvevähke (ingl. k. grayfish) ja paar kala. Köik olid kohal ja väga lahe öhtu oli. Ahjaa, pusa pidin välja otsima, sest vilu oli veidi ja ma ei taha möelda, mida ma veebruaris tegema hakkan, kui tagasi jöuan :)
Hiljem läksime lätlase, venelase ja austraallasega Roy pubisse live mussi kuulama. Teised ei tahtnud millegipärast liituda, aga see ei morjendanud meid.
11. dets. Mitte midagi tegemise päev ehk siis lugesin, blogisin ja tsillisin niisama. Öhtul käisin vaatamas kohaliku höimu batakite tantsimist ja laulmist. Saime ka tantsust osa. Lahe ja soovitan kindlasti üle vaadata, kui vöimalus tekib.
12. dets. Taaskord mittekottigieiteinud päev. Öhtuti sajab vihma ja jahedus jätkub.
13. dets. Hommikul varakult üles, peale hommikusööki rentisin mr. Moonilt ehk siis hotelli omanikult rollu, eesmärgiks teisele poole saart jöuda ja kimada Tele külla. Sealt on ilusad vaated.
Söit kestis umbes tunnike ja olingi teisel pool saart. Umbes 40km. Seal oli siis saare pealinn, Pangururan. Köigepealt otsustasin uurida kuumaveeallikaid, aga ilmnes, et need olid välja ehitatud bassud. Ilmselt pidi olema ka vöimalik körgemale ronida, aga huvi polnud väga suur. Vesi oli soe küll.
Ajasin oma pillile hääled sisse ja suund Tele poole. Tee oli ülesmäge. Körgemal läks jahedamaks ja pidin pusa peale panema. Vaated olid vöimsad ja pilte sai omajagu tehtud. Vahepeal jöudsin Telesse ja seal oli ka torn. Teletorn, tegelt lihtsalt vaatetorn. Aga ma kimasin edasi löppu välja. Seal polnud midagi
Suund alla tagasi, aga mootori lükkasin välja ja pihta gravitatsiooni jöul kimasin oma 8-9km allamäge. Päris paljud toimisid samamoodi. Mingi hetk panin mootorile hääled sisse jälle ja kimasin sirgelt Tuktuki välja. Öhtul hängisin hotellis teistega. Hotelli interneti näol oli pigem tegemis vahelduvinternetiga, kord oli, siis jälle mitte, aga suva. Taaskord sadas ja oli jahe, nagu ennegi.
Toba järv on siis üks maailma suurimatest vulkaanikraatri järvedest. Järve keskel on Samosiri saar. Selle esimesed asukad on siis batakid, kes tulid algselt Tai ja Birma aladelt.
14. dets. Muud suurt midagi ei teinud, kui üritasin raamatut vahetada, aga ei leidnud midagi, mis oleks huvi pakkunud. Teise poole päevast saatson niisama logeledes mööda.
Öhtul ühed kutid orgunnisid meile paadi ehk siis peolaeva, kuhu siis pooled meie hotelli elanikest ka end peale lubasid. Laevaks oli sisuliselt sama praam, mis Parapati ja Tuktuki vahet söitis. Hullu pidu ei teinud, aga tsillisime niisama.
Mingi hetk jäi vihm ka järele ja siis sai ka mahedat öhtukuma nautida, pöhimötteliselt oli täiskuu. Tegime tiiru Tuktukile peale ja suund vöeti Parapati peale. Kolasime seal tiba ringi ja möned täiendasid poes öllevarusid ja siis suundusime Tuktuki tagasi.
Umbes 1ks olime tagasi. Tsillisime veel veits hotellis ja siis ma otsustasin tuttu minna, sest järgmine päev töotas pikk lennujaama päev tulla.
Söit kulges suht kiirelt, aga väike vahejuhtum oli ka siiski. Nimelr autojuht ajas ühe koera alla, aga peatuda polnud tal aega. Tundus, et see koer sai korraliku obaduse ja ilmselt ta enam ei töusnud sealt.
Enne 5t olime Parapatis, lootsime, et saame kella 5se praami peale, aga tuli välja, et järgmine praam läks alles kell 6. Mis seal ikka, ootasime.
Ülesöit vöttis aega umbes pool tundi ja 7ks olin ennast sisse seadnud Liberta kodumajutuses. Hinnaks 35000 öö, soodne. Libertas kohtasin siis lätlase Heraldi, venelase Mishaga ja lisaks oli seal ka kari somme. Naabrite kokkutulek :)
10. dets. Küla, kus köik turistid maanduvad, on nimeks saanud Tuktuk, aga seal ei ole mitte ühtegi tuktuki. Esimese asjana jalutasin tiiru külale peale. Seejärel rentosin motika ja kimasin otsejoones turismibüroosse, et osta lennukipilet Lomboki saarele, sest olin otsustanud löpppunktile lähemale saada, milleks on siia Bali. Lend siis läbi Jakarta ja maksis 1450000 ruupiat ehk ligi 100 eurikut.
Edasi otsustasin omal käel saart uudistada. Tee peal kohtasin veel ühte soome tsikki, kes ööbis mujal. Hiljem sain teada, miks seal nii palju somme oli. Nimelt soomlaste seas on populaarne selline sari, nagu Madventures. Ja seal siis oli olnud mingi osa vöi osad Toba järvest. Nüüd paljud soomlased tahavad oma silmaga möningaid kohti üle vaadata.
Ahjaa, see tsikk, keda tee peal kohtasin, liitus minuga saare avastamisel. Kimasime siis ringi, aegajalt peatudes, et pilti teha. Tagasiteel hakkas jälle sadama. Indoneesias on detsember veel vihmahooaeg.
Öhtul lätakas ja venelane orgunnisid hotellis grilli. Tulele läksid umbes 5 kilo jagu järvevähke (ingl. k. grayfish) ja paar kala. Köik olid kohal ja väga lahe öhtu oli. Ahjaa, pusa pidin välja otsima, sest vilu oli veidi ja ma ei taha möelda, mida ma veebruaris tegema hakkan, kui tagasi jöuan :)
Hiljem läksime lätlase, venelase ja austraallasega Roy pubisse live mussi kuulama. Teised ei tahtnud millegipärast liituda, aga see ei morjendanud meid.
11. dets. Mitte midagi tegemise päev ehk siis lugesin, blogisin ja tsillisin niisama. Öhtul käisin vaatamas kohaliku höimu batakite tantsimist ja laulmist. Saime ka tantsust osa. Lahe ja soovitan kindlasti üle vaadata, kui vöimalus tekib.
12. dets. Taaskord mittekottigieiteinud päev. Öhtuti sajab vihma ja jahedus jätkub.
13. dets. Hommikul varakult üles, peale hommikusööki rentisin mr. Moonilt ehk siis hotelli omanikult rollu, eesmärgiks teisele poole saart jöuda ja kimada Tele külla. Sealt on ilusad vaated.
Söit kestis umbes tunnike ja olingi teisel pool saart. Umbes 40km. Seal oli siis saare pealinn, Pangururan. Köigepealt otsustasin uurida kuumaveeallikaid, aga ilmnes, et need olid välja ehitatud bassud. Ilmselt pidi olema ka vöimalik körgemale ronida, aga huvi polnud väga suur. Vesi oli soe küll.
Ajasin oma pillile hääled sisse ja suund Tele poole. Tee oli ülesmäge. Körgemal läks jahedamaks ja pidin pusa peale panema. Vaated olid vöimsad ja pilte sai omajagu tehtud. Vahepeal jöudsin Telesse ja seal oli ka torn. Teletorn, tegelt lihtsalt vaatetorn. Aga ma kimasin edasi löppu välja. Seal polnud midagi
Suund alla tagasi, aga mootori lükkasin välja ja pihta gravitatsiooni jöul kimasin oma 8-9km allamäge. Päris paljud toimisid samamoodi. Mingi hetk panin mootorile hääled sisse jälle ja kimasin sirgelt Tuktuki välja. Öhtul hängisin hotellis teistega. Hotelli interneti näol oli pigem tegemis vahelduvinternetiga, kord oli, siis jälle mitte, aga suva. Taaskord sadas ja oli jahe, nagu ennegi.
Toba järv on siis üks maailma suurimatest vulkaanikraatri järvedest. Järve keskel on Samosiri saar. Selle esimesed asukad on siis batakid, kes tulid algselt Tai ja Birma aladelt.
14. dets. Muud suurt midagi ei teinud, kui üritasin raamatut vahetada, aga ei leidnud midagi, mis oleks huvi pakkunud. Teise poole päevast saatson niisama logeledes mööda.
Öhtul ühed kutid orgunnisid meile paadi ehk siis peolaeva, kuhu siis pooled meie hotelli elanikest ka end peale lubasid. Laevaks oli sisuliselt sama praam, mis Parapati ja Tuktuki vahet söitis. Hullu pidu ei teinud, aga tsillisime niisama.
Mingi hetk jäi vihm ka järele ja siis sai ka mahedat öhtukuma nautida, pöhimötteliselt oli täiskuu. Tegime tiiru Tuktukile peale ja suund vöeti Parapati peale. Kolasime seal tiba ringi ja möned täiendasid poes öllevarusid ja siis suundusime Tuktuki tagasi.
Umbes 1ks olime tagasi. Tsillisime veel veits hotellis ja siis ma otsustasin tuttu minna, sest järgmine päev töotas pikk lennujaama päev tulla.
Vaade Parapatile
Toba j2rv
Samosiri saar
Liberta k6rval oleval hotellil oli oma kai, nagu enamusel suurematel hotellidel
Vaade Tuktukilt
Riisiv2ljadel t66tamine
Bataki majad
Vana pealike kohtumiskoht
See oli naljakas, munakoored on sedasi tippu pandud, yhes kohas n2gin veel, aga need olid suisa v2rvitud, v6ta nyyd kinni, kas see on ilus v6i mitte
Panoraam
Tantsivad
Tantsivad 2
Laulavad
Lahedad vanad olid
Vaade
Tee Samosirilt v2lja
Vaade j2rvele
M66da seda teed tulin yles
Vaade
Toba vaated
Karvane p2ss
Bataki majad
Sedasi siis s6idetakse kooli ja koju bussiga
Riisip6llu harimine
Yks ilus Bataki maja
Selline kuju oli ka seal yhes kohas, Tuktuki l2hedal
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar