6. dets. Hommikul lennujaama, sest kell 11:10 oli mu lend Kuala Lumpurisse. Lend hilines 15 minutit ja tegelikult vist isegi 30 minutit ja mul oli KLis aega 1 tund ja 10 minutit, et lennukit vahetada. Kerge närv oli sees, aga kuna lennud olid ühe bookinguga ja sama firma omad, siis jäin siiski rahulikuks.
Eelmine öhtu kohtasin hostel katusebaaris läti paari, kes ka pikemal tripil ja nad olid kövasti ringi reisinud ka mujal maailmas. Lahe oli nendega vestelda.
Kuala Lumpurisse jöudsin kenasti ja kiirelt lennukist välja ja ilmnes meeldiv tösiasi, et järgmine lend läks körvalväravast. Ja tundus, et ka lend Medani oli edasi lükatud, ma ei saanud päris täpselt aru, millise lennu hilinemine seda pöhjustas, vöibolla oli see minu lend. Vahet polnud enam, ma olin juba poolel teel Indoneesiasse.
Tunni aja pärast maandusin Medanis. Viisa tegemine läks kiirelt. Jäin oma suurt kotti ootama, aga ilmnes tösiasi, et mu kott oli jäänud KLi, sest lendude vahel oli liiga vähe aega. Noh, mis seal ikka. See löi küll mu plaanid veits sassi ehk pidin öö veetma Medanis, linn, kus pole kottigi teha.
Bussiga linna, motoga hotelli. Öhtul kolasin veidi ringi, aga ei midagi erilist seal. Hiljem hotellis kohtusin kohalikega, kellega ajadime niisama juttu. Ilmnes islamistliku riigi kurb tösiasi, ölu on siin riigis kallis.
7. dets. Hommikul läksin siis lennujaama tagasi, kaaslasteks veel paar rändurit. Jagasime hotelli bussi ja söit sinna sujus vägagi kiirelt. Kott oligi juba kohal, sain selle kätte.
Liikusin kohe bussijaama, et vötta suund Bukit Lawangi. Esimene buss viis mind Pinjabisse vöi mingisse sellise nimega kohta. Kui öeldi, et olen kohal, siis arvasin, et ma saan kohe teise bussi peale, aga ilmnes, et pidin motoga hoopis järgmise bussi peale minema. Ma polnud nöus ja önneks üks tüüp siis juhendas bussijuhi bussi tagasi ja nad viisid mu järgmise bussi peale.
Kohe oldi mul vastas ja hinnaks 40000 ruupiat, kauplesi 30000 peale. Buss oli üks paras peldik. Algul oli bussis paar inimest, aga tee peal vötsime koolilapsi peale. Algul mahtusid köik sisse ja hiljem kui sisse ei mahtunud, siis poisid ronisid katusele. Ei ole just köige turvalisem, aga sedasi see elu siin käib.
Kohale jöudes, otseloomulikult pakuti kohe motot, et külla saada, keeldusin ja otsustasin jalutada. Minuga liitus üks kohalik giid, kes pakkus matka, hotelli ja muud, mida tal pakkuda oli. Enamasti käis jutt siiski matkast. Ajasime ka niisama juttu.
Majutuse otsustasin läbi tema vötta, sest 60000 ruupiat toa eest polnud väga hull hind.
Kuna kell oli umbes pool 3 ja kell kolm pidavat toimuma orangutangide keskuses söötmine, siis otsustasin selle üles otsida. Peale veerandtunnist jalutamist jöudsin jöe ääres kohta, kus pidi paadiga üle minema.
Keskuses tuli maksta 20+50k ruupiat, vastavalt siis sissepääs ja fotoka tasu. Suunati, et mine mööda rada edasi, ülesmäge. Kohe alguses kohtasin veidi agressiivset pikasabalist ahv, aga tema agreasiivsus piirdus ainult häälitsemisega.
Vaatluskohta jöudes polnud seal veel ühtegi orangitangi, küll aga oma 10 inimest. Aga möne minuti pärast tuli ka esimene orangutang kohale.
Pilte tehti kövasti, esimene söi oma banaanid ära ja ronis körvaloleva puu otsa, kus tal laps hakkas ronima ja niisama trikke tegema.
Varsti tuli puude raginal teine orangutang ja kohe ronis platvormile ja asus sinna asetatud banaane sööma. Kui need otsas, siis tuli alla ja liikus eemale. Möni minut hiljem tuli ka kolmas.
Mingi hetk paluti meil lahkuda, sest aeg vaatamiseks ja söötmiseks sai läbi. Pilte said köik tehtud.
Öhtul kohtusin kohalikega ühes baaris, kus oli live-muusika öhtu. Kohalikud on vägagi musikaalsed ja see öhtu oli väga lahe. Veider oli see, et kohalikke tüdrukuid baaris ei olnud, olid ainult kutid ja loomulikult rändurid. Kui hiljem hotelli läksin, siis ka seal oli pidu täies hoos. Kohe kutsuti peole, tsillisin ja rokkisin kohalikega. Ka seal oli vägagi mehine seltskond, ainult 2 naist mingi 15 mehe hulgas.
Kuna ma ikkagi otsustasin selle eelneva giidi käest päevamatka osta, siis oli vaja möistlikul ajal magama minna. Päevane matk maksis 400000 ruupiat.
8. dets. Olin varakult üleval, sest arvasin, et kell 8 on minek. Aga pidin ootama umbes 1,5h, et teised ka kohale ilmuksid. Seega saime mingi poole 10 paiku liikuma. Kokku oli meid 4 inimest + 2 giidi. Üks giididest oli kunagi pikka aega orangutangide keskuses töötanud. Seega ta teadis mida teeb.
Jalutasime läbi kautshuki istanduse ja jöudsime löpuks dzunglisse. Ei läinud kaua, kui tuli esimene orangutang. Nimeks oli Miina. Pidi kurikuulus olema, sest ta olevat hammustanud 65 inimest.
Algul oli ta puu otsas ja ei tundunud, et ta midagi teha vöiks, aga kui ta alla tuli, siis läks trall lahti. Nimelt pidime veidi distantsi temast hoidma ja ta hakkas meid jälitama. Lippasime siis eest ära ja giidid juhatasid meid tema teelt körvale ja kui ta möödus, siis ta jälitas edasi giidi, kellel oli toit seljakotis. Ja meie jälitasime Miinat. Köik erinevad grupid said seal kokku. Mingi hetk Miina loobus ja ka meie jätsime ta rahule, liikusime edasi. Varsti kohtusime uue orangutangiga, kellel oli väike beebi ja ka 6-7 aastane jölkus seal ringi. Olime nende juures umbes 20-30 minutit.
Liikusime edasi ja otsustasime pausi teha. Giid laotas maha banaanid ja litshid. Saime paar minutit olla ja puuvilju nautida, kui raginal tuli järgmine orangutang. Kiirelt korjas giid banaanid ja litshid maast ja pistis kotti, sest sööta neid poolmetsikuid tegelikult ei tohi. Natuke hiljem giid siiski andis, öigemini viskas maha 2 litshi. Orangutang ronis lähedaloleva puu otsa ja galantselt noppis need üles ja söi kohe ära.
Liikusime edasi ja otsisime löunasöögiks kohta. Ronisine alla ojakese juurde ja kohe edasi üles ja poolel teel tuli veel üks orangutang vastu, öigemini jälle puuderaginal ilmus eikusagilt. Nagu giidi lähedale sai, kohe käsi pikalt välja, et davai süüa. Ka lapsel oli see liigutus selge. Giid tegi algul selgeks, et ei saa midagi. Möni minut hiljem otsis siiski seljakotist porgandi ja andis selle emale. Lapsele ei tohi anda, sest tal ei tohi tekkida harjumust, et inimestelt saab süüa. Ema andis lapsele ise süüa. Seal sai häid pilte lähedalt teha.
Kui jöudsime löunasöögipaika, siis ei läinud 3 minutitki, kui raginal tuli jälle üks orangutang. Pidime edasi liikuma ja uue koha otsima.
Uues kohas oli orangutang juba ees, aga jäime ootama, et ta lahkuks ise sealt. Liikuski natuke eemale ja giidid tegid kiire ettevalmistuse ja me söime siis puudevarjus kiirelt. Mingi hetk tuli see orangutang tagasi, aga köik olid önneks löpetanud. Natuke uuris ringi ja teise grupi giid meelitas ta eemale, aga siis tuli metsast järgmine orangutang. Too pidi ka aegajalt agressiivne olema.
Tagasiteel kohtasime ka ühte makaaki, kes sai meie ananassikoored endale. Enne löppu nägime uuesti Miinat, aga seekord oli ta hulka agressiivsem ja sihikindlam. Giid andis talle litshe ükshaaval ja me möödusime temast kiirelt. Väga mönus tripp oli.
Bukit Lawangis on siis orangutangide rehabiliteerimiskeskus, kus nad üritavad inimestelt ära vöetud orangutange uuesti metsas elama harjutada. Sellest ka poolmetsiklus seal liikuvate orangutangide osas. Kuna orangutangid mäletavad oma elust köike terve eluaja, siis osad on läbi elanud trauma, kus neil ema on tapetud ja nad on kehva pidamise peal olnud. Sellest ka vöibolla nende kohatine agressiivsus. Poolmetsikute järglased on sisuliselt juba metsikud, sest inimesed, kes seal töötavad ei oma mingisugust kontakti nendega. Kokku on Sumatra saarel umbes 7000 orangutangi ja vaikselt kasvab nende arvukus. Orangutang saab järglase iga 6-7 aasta järel, mis teeb neist olevustest ühe maailma aeglasemalt reprodutseeriva olendi. Orangutangid elavad umbes 50-60 aastaseks. Köik orangutangid, keda me nägime olid emased ja köigil olid pojad. Isased pidavat kaugemal dzunglis olema.
Öhtul käisin veel nahkhiire koopas. Seal oli kolm koobast, kus sai näha hulgaliselt nahkhiiri, ühte peitupugenud skorpioni, madu, pääsukesi ja paari ämblikut.
Öhtul hotellis sai tiba räägitud juttu ka ühe vanema prantsuse daamiga, kes oli Sumatral elanud juba 35 aastat ja töötanud orangutangidega. Tegelikult oli ta öppinud arstiks, mitte loomaarstiks. Orangutangidega tegeles ta, et uurida haigusi, sest paljud haigused inimestel ja orangutangidel on samad. Kui looduses elavad orangutangid üksi, siis vangistuses olid nad enamasti koos ja siis moodustasid nad mingi hierarhia. Ja nad pidavat väga intelligentsed loomad olema ja väga hea pikaajalise mäluga.
Öhtul ostsin pileti Toba järve äärde, maailma suurim vulkaanikraatri järv. Väga mönus ja tegus päev oli. Täiega nautisin Bukit Lawangi.
Eelmine öhtu kohtasin hostel katusebaaris läti paari, kes ka pikemal tripil ja nad olid kövasti ringi reisinud ka mujal maailmas. Lahe oli nendega vestelda.
Kuala Lumpurisse jöudsin kenasti ja kiirelt lennukist välja ja ilmnes meeldiv tösiasi, et järgmine lend läks körvalväravast. Ja tundus, et ka lend Medani oli edasi lükatud, ma ei saanud päris täpselt aru, millise lennu hilinemine seda pöhjustas, vöibolla oli see minu lend. Vahet polnud enam, ma olin juba poolel teel Indoneesiasse.
Tunni aja pärast maandusin Medanis. Viisa tegemine läks kiirelt. Jäin oma suurt kotti ootama, aga ilmnes tösiasi, et mu kott oli jäänud KLi, sest lendude vahel oli liiga vähe aega. Noh, mis seal ikka. See löi küll mu plaanid veits sassi ehk pidin öö veetma Medanis, linn, kus pole kottigi teha.
Bussiga linna, motoga hotelli. Öhtul kolasin veidi ringi, aga ei midagi erilist seal. Hiljem hotellis kohtusin kohalikega, kellega ajadime niisama juttu. Ilmnes islamistliku riigi kurb tösiasi, ölu on siin riigis kallis.
7. dets. Hommikul läksin siis lennujaama tagasi, kaaslasteks veel paar rändurit. Jagasime hotelli bussi ja söit sinna sujus vägagi kiirelt. Kott oligi juba kohal, sain selle kätte.
Liikusin kohe bussijaama, et vötta suund Bukit Lawangi. Esimene buss viis mind Pinjabisse vöi mingisse sellise nimega kohta. Kui öeldi, et olen kohal, siis arvasin, et ma saan kohe teise bussi peale, aga ilmnes, et pidin motoga hoopis järgmise bussi peale minema. Ma polnud nöus ja önneks üks tüüp siis juhendas bussijuhi bussi tagasi ja nad viisid mu järgmise bussi peale.
Kohe oldi mul vastas ja hinnaks 40000 ruupiat, kauplesi 30000 peale. Buss oli üks paras peldik. Algul oli bussis paar inimest, aga tee peal vötsime koolilapsi peale. Algul mahtusid köik sisse ja hiljem kui sisse ei mahtunud, siis poisid ronisid katusele. Ei ole just köige turvalisem, aga sedasi see elu siin käib.
Kohale jöudes, otseloomulikult pakuti kohe motot, et külla saada, keeldusin ja otsustasin jalutada. Minuga liitus üks kohalik giid, kes pakkus matka, hotelli ja muud, mida tal pakkuda oli. Enamasti käis jutt siiski matkast. Ajasime ka niisama juttu.
Majutuse otsustasin läbi tema vötta, sest 60000 ruupiat toa eest polnud väga hull hind.
Kuna kell oli umbes pool 3 ja kell kolm pidavat toimuma orangutangide keskuses söötmine, siis otsustasin selle üles otsida. Peale veerandtunnist jalutamist jöudsin jöe ääres kohta, kus pidi paadiga üle minema.
Keskuses tuli maksta 20+50k ruupiat, vastavalt siis sissepääs ja fotoka tasu. Suunati, et mine mööda rada edasi, ülesmäge. Kohe alguses kohtasin veidi agressiivset pikasabalist ahv, aga tema agreasiivsus piirdus ainult häälitsemisega.
Vaatluskohta jöudes polnud seal veel ühtegi orangitangi, küll aga oma 10 inimest. Aga möne minuti pärast tuli ka esimene orangutang kohale.
Pilte tehti kövasti, esimene söi oma banaanid ära ja ronis körvaloleva puu otsa, kus tal laps hakkas ronima ja niisama trikke tegema.
Varsti tuli puude raginal teine orangutang ja kohe ronis platvormile ja asus sinna asetatud banaane sööma. Kui need otsas, siis tuli alla ja liikus eemale. Möni minut hiljem tuli ka kolmas.
Mingi hetk paluti meil lahkuda, sest aeg vaatamiseks ja söötmiseks sai läbi. Pilte said köik tehtud.
Öhtul kohtusin kohalikega ühes baaris, kus oli live-muusika öhtu. Kohalikud on vägagi musikaalsed ja see öhtu oli väga lahe. Veider oli see, et kohalikke tüdrukuid baaris ei olnud, olid ainult kutid ja loomulikult rändurid. Kui hiljem hotelli läksin, siis ka seal oli pidu täies hoos. Kohe kutsuti peole, tsillisin ja rokkisin kohalikega. Ka seal oli vägagi mehine seltskond, ainult 2 naist mingi 15 mehe hulgas.
Kuna ma ikkagi otsustasin selle eelneva giidi käest päevamatka osta, siis oli vaja möistlikul ajal magama minna. Päevane matk maksis 400000 ruupiat.
8. dets. Olin varakult üleval, sest arvasin, et kell 8 on minek. Aga pidin ootama umbes 1,5h, et teised ka kohale ilmuksid. Seega saime mingi poole 10 paiku liikuma. Kokku oli meid 4 inimest + 2 giidi. Üks giididest oli kunagi pikka aega orangutangide keskuses töötanud. Seega ta teadis mida teeb.
Jalutasime läbi kautshuki istanduse ja jöudsime löpuks dzunglisse. Ei läinud kaua, kui tuli esimene orangutang. Nimeks oli Miina. Pidi kurikuulus olema, sest ta olevat hammustanud 65 inimest.
Algul oli ta puu otsas ja ei tundunud, et ta midagi teha vöiks, aga kui ta alla tuli, siis läks trall lahti. Nimelt pidime veidi distantsi temast hoidma ja ta hakkas meid jälitama. Lippasime siis eest ära ja giidid juhatasid meid tema teelt körvale ja kui ta möödus, siis ta jälitas edasi giidi, kellel oli toit seljakotis. Ja meie jälitasime Miinat. Köik erinevad grupid said seal kokku. Mingi hetk Miina loobus ja ka meie jätsime ta rahule, liikusime edasi. Varsti kohtusime uue orangutangiga, kellel oli väike beebi ja ka 6-7 aastane jölkus seal ringi. Olime nende juures umbes 20-30 minutit.
Liikusime edasi ja otsustasime pausi teha. Giid laotas maha banaanid ja litshid. Saime paar minutit olla ja puuvilju nautida, kui raginal tuli järgmine orangutang. Kiirelt korjas giid banaanid ja litshid maast ja pistis kotti, sest sööta neid poolmetsikuid tegelikult ei tohi. Natuke hiljem giid siiski andis, öigemini viskas maha 2 litshi. Orangutang ronis lähedaloleva puu otsa ja galantselt noppis need üles ja söi kohe ära.
Liikusime edasi ja otsisime löunasöögiks kohta. Ronisine alla ojakese juurde ja kohe edasi üles ja poolel teel tuli veel üks orangutang vastu, öigemini jälle puuderaginal ilmus eikusagilt. Nagu giidi lähedale sai, kohe käsi pikalt välja, et davai süüa. Ka lapsel oli see liigutus selge. Giid tegi algul selgeks, et ei saa midagi. Möni minut hiljem otsis siiski seljakotist porgandi ja andis selle emale. Lapsele ei tohi anda, sest tal ei tohi tekkida harjumust, et inimestelt saab süüa. Ema andis lapsele ise süüa. Seal sai häid pilte lähedalt teha.
Kui jöudsime löunasöögipaika, siis ei läinud 3 minutitki, kui raginal tuli jälle üks orangutang. Pidime edasi liikuma ja uue koha otsima.
Uues kohas oli orangutang juba ees, aga jäime ootama, et ta lahkuks ise sealt. Liikuski natuke eemale ja giidid tegid kiire ettevalmistuse ja me söime siis puudevarjus kiirelt. Mingi hetk tuli see orangutang tagasi, aga köik olid önneks löpetanud. Natuke uuris ringi ja teise grupi giid meelitas ta eemale, aga siis tuli metsast järgmine orangutang. Too pidi ka aegajalt agressiivne olema.
Tagasiteel kohtasime ka ühte makaaki, kes sai meie ananassikoored endale. Enne löppu nägime uuesti Miinat, aga seekord oli ta hulka agressiivsem ja sihikindlam. Giid andis talle litshe ükshaaval ja me möödusime temast kiirelt. Väga mönus tripp oli.
Bukit Lawangis on siis orangutangide rehabiliteerimiskeskus, kus nad üritavad inimestelt ära vöetud orangutange uuesti metsas elama harjutada. Sellest ka poolmetsiklus seal liikuvate orangutangide osas. Kuna orangutangid mäletavad oma elust köike terve eluaja, siis osad on läbi elanud trauma, kus neil ema on tapetud ja nad on kehva pidamise peal olnud. Sellest ka vöibolla nende kohatine agressiivsus. Poolmetsikute järglased on sisuliselt juba metsikud, sest inimesed, kes seal töötavad ei oma mingisugust kontakti nendega. Kokku on Sumatra saarel umbes 7000 orangutangi ja vaikselt kasvab nende arvukus. Orangutang saab järglase iga 6-7 aasta järel, mis teeb neist olevustest ühe maailma aeglasemalt reprodutseeriva olendi. Orangutangid elavad umbes 50-60 aastaseks. Köik orangutangid, keda me nägime olid emased ja köigil olid pojad. Isased pidavat kaugemal dzunglis olema.
Öhtul käisin veel nahkhiire koopas. Seal oli kolm koobast, kus sai näha hulgaliselt nahkhiiri, ühte peitupugenud skorpioni, madu, pääsukesi ja paari ämblikut.
Öhtul hotellis sai tiba räägitud juttu ka ühe vanema prantsuse daamiga, kes oli Sumatral elanud juba 35 aastat ja töötanud orangutangidega. Tegelikult oli ta öppinud arstiks, mitte loomaarstiks. Orangutangidega tegeles ta, et uurida haigusi, sest paljud haigused inimestel ja orangutangidel on samad. Kui looduses elavad orangutangid üksi, siis vangistuses olid nad enamasti koos ja siis moodustasid nad mingi hierarhia. Ja nad pidavat väga intelligentsed loomad olema ja väga hea pikaajalise mäluga.
Öhtul ostsin pileti Toba järve äärde, maailma suurim vulkaanikraatri järv. Väga mönus ja tegus päev oli. Täiega nautisin Bukit Lawangi.
S66tmiskoht ja esimene orangutang
Pojake ripub kindlalt kyljes
J2rgmine tuleb metsast
K6rgel yleval liiguvad nad. Nad ei hyppa, sest neil pole sabasid, et tasakaalu hoida, nad alati kiiguvad yhelt oksalt teisele.
Nunnumeetri laksakas
Sellised nad on
Haigutus
No oli lahe tegelane, sai pildistatud
Sedasi nad siis puude vahel h2ngivad
Sellise paadiga sai sinna vaatamiskohta
Bukit Lawang
Panoraamis
6htune j2mm
Kohalikega leti taga, ok tegelt ainult pildi jaoks
Hommikul siis selline tegelane tuhlas prygikastis
Miina
Tundub veits t6re v6i mis
Mis sa passid seal?
Veel yks metsinimene, sest indoneesia keeles Orang Utan on mets inimene, kui ma ei eksi ja m2letan 6igesti
Sedasi siis nuiati porgandit
Sedasi spagaati vist van Damme ei tee ikka :)
Neid j6lkujaid seal jagus
V2ike ahvipoiss
Nahkhiired
Yks sirutas tiibu
Nahkhiired
Koobas
2mblik
Madu on seal taga peidus
Suhteliselt suur 2mblik oli see
P22suke, oli vist swallow eestikeelne nimetus...
Bukit Lawang hommikul
Pesu pesemine on t2ies hoos
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar