23. nov. Hommikul vara üles ja buss tuli järgi, minivan öigemini. Korjati veel hunnik inimesi üles ja söit algas, kuni mingi hetk öeldi mulle, et pead ümber ronima teise bussi peale, mida sai ka tehtud. Veel paar tundi loksumist ja Koh Kongis ma olingi.
Bussikas oli linna keskusest umbes 2km kaugusel, siis kauplesin moto venna 2$ eest linna keskele. Otsisin Paddy Bamboo Guesthouse üles.
Otsustasin teha ühepäevase dzunglimatka, kuna ühes kohas oli grupp minemas, siis 27$ eest sain liituda.
Öhtul leidsin oma hotellist eest meie armsad 6-varbalised löunanaabrid. Kokku oli neid 4. Üks neist töötas rahvuspargis rangeri ehk siis maakeeli dzunglivahina.
Tuleb välja, et 5st vahipunktist 4s töötavad välismaalased, sest kohalikke ei usaldata. Kutt ütles, et ta ei saa usaldada ka södureid, kes temaga reidil kaasas käivad. Pöhitöö ongi salakütte ja raidureid jahtida.
Kunagi oli Kambodza dzungliga kaetud, nüüd on suurel osal lageraie tehtud. Ja suur osa loomi ära tapetud seoses sellega.
24. nov. Kell 8 korjati mind ja veel 3 tsikki peale, söitsime matkakorraldaja kontori juurde, kus ootas veel hunnik inimesi. Korjasime need ka peale ja söit dzunglisse algas.
Vahepeal oli kerge peatus, kus kontrolliti sokid ja püksid üle. Kuna mul oli lühimad sokid jalas, siis laenati mulle jalkasokid, sest dzunglis pidavat kaane olema. Lühkadega olin ainuke inimene.
Jöudsime oma matkaraja algusesse ja matk algas. Polnud ammu sedasi matkanud, lahe oli. Üks sell meisterdas köigile matkajatele kaanitörjumispulgad. Millest oli megapalju abi tegelt. Pidevalt kontrollisime kaanide olukorda oma sokkidel ja pükstel.
Mul olid murkkollased sokid jalas, siis selle pealt oli hea kaani silmata. Musta tossu pealt juba natuke keerulisem, aga sai hakkama.
Peale paari tundi matkamist tegima löunapausi. Koht, kus see toimus kubises kaanidest. Metsik, selle koha peal lükkasin endalt maha oma 4-5 kaani.
Köikidel soovitati istuda pingile ja jalad üles tösta ja toimis. Söök läks nagu mutiauku, riis, kana vöi kala ja veits juurikaid lisaks. Hea oli. Kerge puhkus otsa.
Poolteist tundi hiljem olime kose juures, kus sai ujuda ja ei pidanud enam kaanide pärast muretsema. Ujuda oli meegamöönus, eriti selles kargelt kosutavas vees, ei see polnud külm, aga lihtsalt peale higistamist megahea.
Mingi hetk ühepäeva matkajad korjati kokku ja asusime tagasiteele. Mina ja üks inglise härra. Löpuni oli umbes 1,5 tundi.
Kuulsime löpupoole, et kipub müristama. Välja saime, siis oli ka pilvi näha. Veel üks kiire kaanide kontroll ja motikate peale ja rajakas hakkaski tibutama. Motte kövasti, aga omajagu.
Jöudsime vahepeatusse. Kontrollisime, et ega mujal kaane ei ole. Leidsin endalt ühe jala pealt. Pole örna aimugi, kuidas see rajakas sinna sai. Teine tüüp leidis varvaste vahelt kaani, päris verine värk. Puhkasime veits ja mötlesime, et ootame vihma möödumist, aga oli aeg edasi liikuda.
Vihma sadas ja iga kilomeetriga tuli seda vihma üha rohkem. Motika tagaistmel paduvihmas istuda on omaette kogemus. Söita oleks raske olnud, eriti ilma prillide vöi viisirita, nagu mu motojuht ka oli. Vihmapiisad olid ikka päris ebameeldivad.
Mingi hetk möistsin, et nüüd olen munadeni märg. Ühtegi kuiva kohta kehal polnud. Ainuke mure oli seljakotis olevate fotoka ja telefoni pärast. Ja jahe hakkas ka, vöiks öelda, et suisa külm oli.
Hotellis riided seljast ja külma dussi alla, mis tol hetkel tundus isegi soojana. Tegin all ühe sooja tee ja ühe nuudlisupi. Ronisin toas teki alla ja mingi hetk tuli soe kontidesse tagasi. Ostsin pileti Sihanoukville'i.
Kokku lükkasin siis endalt maha umbes 30 kaani. 3 rajakat said veidi mu verd ka maitsta. Krt kui kaua need hammustused veritsesid. Lisaks mu ühed lühikesed püksid rebenesid ja ma viskasin need minema.
Bussikas oli linna keskusest umbes 2km kaugusel, siis kauplesin moto venna 2$ eest linna keskele. Otsisin Paddy Bamboo Guesthouse üles.
Otsustasin teha ühepäevase dzunglimatka, kuna ühes kohas oli grupp minemas, siis 27$ eest sain liituda.
Öhtul leidsin oma hotellist eest meie armsad 6-varbalised löunanaabrid. Kokku oli neid 4. Üks neist töötas rahvuspargis rangeri ehk siis maakeeli dzunglivahina.
Tuleb välja, et 5st vahipunktist 4s töötavad välismaalased, sest kohalikke ei usaldata. Kutt ütles, et ta ei saa usaldada ka södureid, kes temaga reidil kaasas käivad. Pöhitöö ongi salakütte ja raidureid jahtida.
Kunagi oli Kambodza dzungliga kaetud, nüüd on suurel osal lageraie tehtud. Ja suur osa loomi ära tapetud seoses sellega.
24. nov. Kell 8 korjati mind ja veel 3 tsikki peale, söitsime matkakorraldaja kontori juurde, kus ootas veel hunnik inimesi. Korjasime need ka peale ja söit dzunglisse algas.
Vahepeal oli kerge peatus, kus kontrolliti sokid ja püksid üle. Kuna mul oli lühimad sokid jalas, siis laenati mulle jalkasokid, sest dzunglis pidavat kaane olema. Lühkadega olin ainuke inimene.
Jöudsime oma matkaraja algusesse ja matk algas. Polnud ammu sedasi matkanud, lahe oli. Üks sell meisterdas köigile matkajatele kaanitörjumispulgad. Millest oli megapalju abi tegelt. Pidevalt kontrollisime kaanide olukorda oma sokkidel ja pükstel.
Mul olid murkkollased sokid jalas, siis selle pealt oli hea kaani silmata. Musta tossu pealt juba natuke keerulisem, aga sai hakkama.
Peale paari tundi matkamist tegima löunapausi. Koht, kus see toimus kubises kaanidest. Metsik, selle koha peal lükkasin endalt maha oma 4-5 kaani.
Köikidel soovitati istuda pingile ja jalad üles tösta ja toimis. Söök läks nagu mutiauku, riis, kana vöi kala ja veits juurikaid lisaks. Hea oli. Kerge puhkus otsa.
Poolteist tundi hiljem olime kose juures, kus sai ujuda ja ei pidanud enam kaanide pärast muretsema. Ujuda oli meegamöönus, eriti selles kargelt kosutavas vees, ei see polnud külm, aga lihtsalt peale higistamist megahea.
Mingi hetk ühepäeva matkajad korjati kokku ja asusime tagasiteele. Mina ja üks inglise härra. Löpuni oli umbes 1,5 tundi.
Kuulsime löpupoole, et kipub müristama. Välja saime, siis oli ka pilvi näha. Veel üks kiire kaanide kontroll ja motikate peale ja rajakas hakkaski tibutama. Motte kövasti, aga omajagu.
Jöudsime vahepeatusse. Kontrollisime, et ega mujal kaane ei ole. Leidsin endalt ühe jala pealt. Pole örna aimugi, kuidas see rajakas sinna sai. Teine tüüp leidis varvaste vahelt kaani, päris verine värk. Puhkasime veits ja mötlesime, et ootame vihma möödumist, aga oli aeg edasi liikuda.
Vihma sadas ja iga kilomeetriga tuli seda vihma üha rohkem. Motika tagaistmel paduvihmas istuda on omaette kogemus. Söita oleks raske olnud, eriti ilma prillide vöi viisirita, nagu mu motojuht ka oli. Vihmapiisad olid ikka päris ebameeldivad.
Mingi hetk möistsin, et nüüd olen munadeni märg. Ühtegi kuiva kohta kehal polnud. Ainuke mure oli seljakotis olevate fotoka ja telefoni pärast. Ja jahe hakkas ka, vöiks öelda, et suisa külm oli.
Hotellis riided seljast ja külma dussi alla, mis tol hetkel tundus isegi soojana. Tegin all ühe sooja tee ja ühe nuudlisupi. Ronisin toas teki alla ja mingi hetk tuli soe kontidesse tagasi. Ostsin pileti Sihanoukville'i.
Kokku lükkasin siis endalt maha umbes 30 kaani. 3 rajakat said veidi mu verd ka maitsta. Krt kui kaua need hammustused veritsesid. Lisaks mu ühed lühikesed püksid rebenesid ja ma viskasin need minema.
Matkaseltskond vahepeatuses
Raja alguses
Matkal
Lendsisalik
Puhkehetk
See roheline õis on vett täis ja püüab sedasi putukaid ja siis sööb need ära
Enne lõunat
Peale lõunat
Lõpuks kose juures
Kõik kontrollivad, ega rohkem kaane ei ole kuskil
Oh seda rõõmu vettehüppel
Jeeee
Kena koht oli iseenesest
Siin pildil on üks nahkhiir
Pükstest on kahju...
VastaKustutaOli jah, aga uued on ehk paremad :)
Kustuta