18. nov. Südaööl, öigemini peale südaööd korjati mind minibussi peale, viid ööbussi ja söit Phnom Penhi poole algas. Magamisasemed olid seekord veidi teistsugused, aga pöhimöte sama. Veits sain ikka magada ka, aga ega see ööbuss pole suurem asi ikka.
Hommikul, kella 7 paiku olime kohal. Uurisin siis, et kuidas ma edasi saan ja kae imet, kohe pandi teise bussi peale. PPst Kampoti kulus umbes 3-4 tunni jagu söitu.
Otsisin Blisfull hotelli ja kuna ma umbes teadsin, kuhu ma minna tahan vöi siis tegelt mitte, siis kondasin algul isekalt ringi. Löpuks 2000rieli ehk 0,5$ eest lasin ühel motomehel mind viia Blissfuli hostelisse.
Sain omale toa, mis maksab 3$ öö. Puhkasin ja tukastasin veits. Hiljem kolasin veidi linna peal ringi. Öhtusöögi tegin naaberhostelis, sest seal oli esmaspäeva hulluse pakkumine, mis tähendas, et iga taala eest, mis sa toitu tellid saad tasuta ölle. Tellisin spagetti bolognese, see oli megahea, lisaks oli megasuur portsjon. Maksis 4,5$. Pole ammu sellist suurt portsjonit näinud.
Hiljem lahendasin oma öllesid piljardilaua juures ja tutvusin tüüpidega, kes Kampotis juba pikemat aega viibinud.
19. nov. Hommikul rentisin motika ja vötsin suuna Bokori mäe suunas. Sealt on hea vaade ja kunagi oli seal kasiino.
Hetkel tahetakse sinna üks hästi suur kuurort ehitada. Plaanid olid ka seal näha ja need olid ikka vägagi mastaapsed. Hotellid ja elumajad, kokku mahuks sinna puhkama/elama umbes 100000 inimest. Ma muidugi otseselt ei möistnud, et miks sellise koha peale, aga ju siis on hea.
Söit Bokori mäele oli pikk, kuskil 45-50km, aga huvitav ja kenade vaadetega puude vahelt. Mingi hetk tuli teel vastu üks suur buddha kuju. Rahvast oli seal omajagu, puhkepäev oli siin. Varsti kontrolliti piletit, mille ostsin enne mäkke ronimist, maksis 2000rieli.
Tee läks kaheks, otsustasin keerata vasakule, et uurida templit ja hotelli, mis seal oli. Hotell oli uhke ja suur, aga liikusin kohe edasi templi juurde. Templihooned nägid vägagi iidsed välja.
Otsustasin edasi liikuda ja mitte tagasi, vaid edasi uurida, hiljem selgus, et oli öige otsus, sest sain ringiga kose juurde löpuks. Kose juures oli omajagu rahvast, veepühad ehk siis maakeeli oli rahval vaba päev. Tundus, et seal olid kokku tulnud väheke rikkamad kambodzalased.
Hakkasin tagasi liikuma, aga ma polnud veel üles leidnud vana kasiinot. Leidsin selle löpuks üles. Kasiino taga avanes vägagi kena vaade. Tagasitee oli allamäge ja vägagi kiire.
Peab mainima, et see tee jalamilt üles mäkke oli väga hea ja suhteliselt uus ka. Kohe mönus oli seal kimada. Mäel tömbas pilve ja see kiskus ka temperatuuri alla. Söita oli jahe, aga kuskil poole maa peal oli jälle vana hea soe tagasi.
Öhtul oli hosteli baaris viktoriin ehk siis pubquiz night. Liitusin sveitsi kuti ja inglise tsikiga, meiega liitus ka Paul, kes hostelis töötas. Osad küsimused olid vägagi rasked, osad nöudsid inglise keele väga head oskust ehk siis emakeele tasemel. Matemaatiliste küsimustega sain ma önneks hiilata ja ei eksinud.
Enne muusikavooru olime teised. Muusikavoor oli Pauli tähehetk ja temast oli palju abi. Löpuks vöitsime punkti vöi poole punktiga, vahet pole, meie vöit. Peale au ja kuulsuse saime tiimi peale ka ölletorni ehk siis umbes paar liitrit ölut.
20. nov. Kuna ma jätsin motika teiseks päevaks ka, sest otsustasin hommikul otse Kepi söita., siis seda ma ka tegin. Ostsin veits kütet juurde ja söit Kepi algas. Oi kurja mis teeolud ja see tolm. Eriti kui möni auto mööda söitis. Kampotist Kepi on umbes 26km ehk siis hulka vähem, kui eelmine päev.
Tee peal oli üks suur hobusekuju, mis ka kaardil oli olemas, mille ma hostelist leidsin, Kep ei olnud enam kaugel ja tee muutus paremaks. Kimasin, selge siht Kepi linna kujul silme ees, kui järsku käis kurjakuulutav PSSSST!!!! Ja mis juhtus oli see, et tagumine kumm läks tühjaks. Paganas mötlesin, oli seda veel vaja.
Peatasin ühe kohaliku kinni, et kust ma abi vöiks saada. Ta suunas mind sada meetrit edasi, et sealt saab abi. Lükkasin oma motika siis viidatud suunas ja kae värki, oligi töökoda. Kohe vaadati üle, et mis siis viga on, ilmselgelt oli näha, et tagumine rehv oli iidvana ja kulunud. Küsisin hinna ja et kaua aega läheb. Hinnaks 15$ ja aega umbes pool tundi, mis seal ikka lasin neil selle köik ära vahetada.
Uus välisrehv ja siselohv olemas ja kimasin edasi, suht kohe tuligi Kep. Keerasin kuulsa krabituru suunas, sest köht oli tühi ja ma tahtsin merd ka lähemalt näha. Olen ju sisemaal kolanud viimased 1,5 kuud. Ostsin löunaks vardatäie krevette, väga head olid.
Liikusin motika suunas, istusin peale, kui üks näitas, et mul tagumine kumm tühi. Oh joppenbuhhen, mis siis nüüd. Uurisin jällegi ühelt kohalikult, et kus ma siis nüüd abi saada vöiks ja liikusin siis juhatatud suunas. Pidi olema umbes 500m, mingi hetk küsisin ühest majast, et kus ma kummi lappida saaks. Saadeti edasi, aga tüüp tuli muga kaasa ja aitas mu öigesse kohta.
Vöeti siis kumm maha ja otsiti samas lohvist auku ja kae rajakat, lohv oli defektiga ja igavene mölakas auk oli sees. Puhastati, pandi lapp peale ja maksin selle löbu eest önneks ainult 1$ ehk 4000rieli.
Otsustasin, et kiman ringi ja hoian rattal silma peal. Peale poolt tundi linna peal kimamist, otsustasin, et ehk nüüd siiski peab.
Soovisin veits varbad Kepi rannas liivaseks teha ja parkisin motika turismiinfo ette. Ja mis ma näen, üks rattur on seal ja mitte lihtsalt rattur, vaid köik tema rattariided on sinised ja kaetud kirjadega ESTONIA. Astusin ligi ja ütlesin ilma igasuguse aksendita selges emakeeles "Tere".
Uurisin siis, et kust tuleb ja kuhu minek ja kaua reisib, nagu igalt reisisellilt küsitakse. Ilmnes, et ta alustas Taist, sel hetkel läbis ta Kambodzat ja löppeesmärgiks oli Vietnam, kust ta ka koju lendab. Kogu tripp kestab tal ajaliselt 3 kuud. Nimeks oli Toomas. Jätsin ta askeldama, sest oli näha, et ta just saabus ja soovis hotelli minna.
Kondasin veits rannas, tegin varbad märjaks ja nautisin mereöhku. Liikusin krabiturule tagasi, sest tahtsin krabi süüa.
Seal oligi hulk restosid, mis köik pakkusid krabi. Istusin siis ühte neist maha ja tellisin kohaliku pipraga tehtud krabi. Nimelt Kampot on kuulus oma terapipra poolest, mida siin kasvatatakse. Aega kulus, aga toodi siis väike taldrik kahe suure krabiga. Kurja kui hea see oli. Liha kättesaamine kestast nöudis omajagu pusimist, aga see oli köik seda väärt ja see kaste oli megahea. Siiamaani mötlen ja neelud käivad, mmmm.
Aeg oli tagasi söita, tahtsin Kampotis ka veits tiirutada.
Korraks hostelist läbi ja söitsin siis saare peale, kus on soolaväljad. Söitsin omajagu, tegin paar klöpsu ka ja siis kimasin tagasi. Söitsin veidi ülesjöge ka. Uurisin ümbrust ja kondasin niisama. Hakkas hämarduma, otsuatasin hosteli naasta ja päeva öhtuks kutsuda.
Öhtul oli meie hostelis pokriöhtu, kus pidi 5$ sisse maksma, et mängima saada, otsustasin sellise summaga mitte mängida, niigi oli sel päeval ootamatud kulus. Liikusin hoopis naaberhosteli, kus kanada kutt mängis kidrat ja laulis ehk siis livemuusika öhtu. Seal kohtasin ka leedu tsikki, kes tuli kambodzasse, et Tai viisa teha ja veits ringi reisida. Ta elas aga hoopis inglismaal ja nagu ma aru sain siis pea kogu ta pere elas seal.
Väss murdis ja otsustasin magama ära minna.
21. nov. Suht tsill päev töotas tulla. Hommikul vötsin ühe kohaliku appi tölgiks, et motikas ära anda ja kutt ei küsinudki raha ratta eest. Super! Ülejäänud päev looderdasin niisama.
Öhtul söin jälle naaberhostelis köhu täis ja kuna ühes jöeäärses baaris oli livemuusika öhtu ja köik sinna läksid, siis liikusin ka sinna.
Igati lahe üritus ja seal oli ka palju kohalikke, kes ei olnudki ainult su raha peal väljas, vaid niisama söbralikud.
Palju tundus olevat valgeid, kes elavad Kampotis juba veits pikemalt. Pani mötlema, et kunagi peaks ka sedasi puhkama minema ühte kohta. Isegi mingi väike tööots ei teeks paha, kui see su elamise ära katab. Rikkaks siin riigis ei saa. Kampotis on selline mönus väikelinna höng, et soovitan siia tsillima kindlasti tulla, eriti kui on rohkem aega, et kohalikega rohkem lävida.
Huvitav elu ja palju uusi mötteid tekkis igal juhul sellest öhtust. Muusika oli ka lahe. Kmeerid oskavad rokkida küll.
22. nov. Hommikuti nagu ikka maksin järgmise öö eest ja otsustasin, et liigun edasi Koh Kongi järgmisel päeval. Ostsin bussipileti ka ära.
Ülejäänud päev ei teinud midagi. Lugesin ja kirjutasin selle postituse valmis. Hommikul kell 8 on buss Koh Kongi.
Vabandan ette 2ra, et j2lle ei tule postitused, nagu vaja, vaid viitega, aga puhates, pole aega sellega tegeleda pidevalt :) Ja kuna siin interneti punktis j2llegi ei saanud ma oma fotokast pilte k2tte, siis pildid tulevad hiljem.
Hommikul, kella 7 paiku olime kohal. Uurisin siis, et kuidas ma edasi saan ja kae imet, kohe pandi teise bussi peale. PPst Kampoti kulus umbes 3-4 tunni jagu söitu.
Otsisin Blisfull hotelli ja kuna ma umbes teadsin, kuhu ma minna tahan vöi siis tegelt mitte, siis kondasin algul isekalt ringi. Löpuks 2000rieli ehk 0,5$ eest lasin ühel motomehel mind viia Blissfuli hostelisse.
Sain omale toa, mis maksab 3$ öö. Puhkasin ja tukastasin veits. Hiljem kolasin veidi linna peal ringi. Öhtusöögi tegin naaberhostelis, sest seal oli esmaspäeva hulluse pakkumine, mis tähendas, et iga taala eest, mis sa toitu tellid saad tasuta ölle. Tellisin spagetti bolognese, see oli megahea, lisaks oli megasuur portsjon. Maksis 4,5$. Pole ammu sellist suurt portsjonit näinud.
Hiljem lahendasin oma öllesid piljardilaua juures ja tutvusin tüüpidega, kes Kampotis juba pikemat aega viibinud.
19. nov. Hommikul rentisin motika ja vötsin suuna Bokori mäe suunas. Sealt on hea vaade ja kunagi oli seal kasiino.
Hetkel tahetakse sinna üks hästi suur kuurort ehitada. Plaanid olid ka seal näha ja need olid ikka vägagi mastaapsed. Hotellid ja elumajad, kokku mahuks sinna puhkama/elama umbes 100000 inimest. Ma muidugi otseselt ei möistnud, et miks sellise koha peale, aga ju siis on hea.
Söit Bokori mäele oli pikk, kuskil 45-50km, aga huvitav ja kenade vaadetega puude vahelt. Mingi hetk tuli teel vastu üks suur buddha kuju. Rahvast oli seal omajagu, puhkepäev oli siin. Varsti kontrolliti piletit, mille ostsin enne mäkke ronimist, maksis 2000rieli.
Tee läks kaheks, otsustasin keerata vasakule, et uurida templit ja hotelli, mis seal oli. Hotell oli uhke ja suur, aga liikusin kohe edasi templi juurde. Templihooned nägid vägagi iidsed välja.
Otsustasin edasi liikuda ja mitte tagasi, vaid edasi uurida, hiljem selgus, et oli öige otsus, sest sain ringiga kose juurde löpuks. Kose juures oli omajagu rahvast, veepühad ehk siis maakeeli oli rahval vaba päev. Tundus, et seal olid kokku tulnud väheke rikkamad kambodzalased.
Hakkasin tagasi liikuma, aga ma polnud veel üles leidnud vana kasiinot. Leidsin selle löpuks üles. Kasiino taga avanes vägagi kena vaade. Tagasitee oli allamäge ja vägagi kiire.
Peab mainima, et see tee jalamilt üles mäkke oli väga hea ja suhteliselt uus ka. Kohe mönus oli seal kimada. Mäel tömbas pilve ja see kiskus ka temperatuuri alla. Söita oli jahe, aga kuskil poole maa peal oli jälle vana hea soe tagasi.
Öhtul oli hosteli baaris viktoriin ehk siis pubquiz night. Liitusin sveitsi kuti ja inglise tsikiga, meiega liitus ka Paul, kes hostelis töötas. Osad küsimused olid vägagi rasked, osad nöudsid inglise keele väga head oskust ehk siis emakeele tasemel. Matemaatiliste küsimustega sain ma önneks hiilata ja ei eksinud.
Enne muusikavooru olime teised. Muusikavoor oli Pauli tähehetk ja temast oli palju abi. Löpuks vöitsime punkti vöi poole punktiga, vahet pole, meie vöit. Peale au ja kuulsuse saime tiimi peale ka ölletorni ehk siis umbes paar liitrit ölut.
20. nov. Kuna ma jätsin motika teiseks päevaks ka, sest otsustasin hommikul otse Kepi söita., siis seda ma ka tegin. Ostsin veits kütet juurde ja söit Kepi algas. Oi kurja mis teeolud ja see tolm. Eriti kui möni auto mööda söitis. Kampotist Kepi on umbes 26km ehk siis hulka vähem, kui eelmine päev.
Tee peal oli üks suur hobusekuju, mis ka kaardil oli olemas, mille ma hostelist leidsin, Kep ei olnud enam kaugel ja tee muutus paremaks. Kimasin, selge siht Kepi linna kujul silme ees, kui järsku käis kurjakuulutav PSSSST!!!! Ja mis juhtus oli see, et tagumine kumm läks tühjaks. Paganas mötlesin, oli seda veel vaja.
Peatasin ühe kohaliku kinni, et kust ma abi vöiks saada. Ta suunas mind sada meetrit edasi, et sealt saab abi. Lükkasin oma motika siis viidatud suunas ja kae värki, oligi töökoda. Kohe vaadati üle, et mis siis viga on, ilmselgelt oli näha, et tagumine rehv oli iidvana ja kulunud. Küsisin hinna ja et kaua aega läheb. Hinnaks 15$ ja aega umbes pool tundi, mis seal ikka lasin neil selle köik ära vahetada.
Uus välisrehv ja siselohv olemas ja kimasin edasi, suht kohe tuligi Kep. Keerasin kuulsa krabituru suunas, sest köht oli tühi ja ma tahtsin merd ka lähemalt näha. Olen ju sisemaal kolanud viimased 1,5 kuud. Ostsin löunaks vardatäie krevette, väga head olid.
Liikusin motika suunas, istusin peale, kui üks näitas, et mul tagumine kumm tühi. Oh joppenbuhhen, mis siis nüüd. Uurisin jällegi ühelt kohalikult, et kus ma siis nüüd abi saada vöiks ja liikusin siis juhatatud suunas. Pidi olema umbes 500m, mingi hetk küsisin ühest majast, et kus ma kummi lappida saaks. Saadeti edasi, aga tüüp tuli muga kaasa ja aitas mu öigesse kohta.
Vöeti siis kumm maha ja otsiti samas lohvist auku ja kae rajakat, lohv oli defektiga ja igavene mölakas auk oli sees. Puhastati, pandi lapp peale ja maksin selle löbu eest önneks ainult 1$ ehk 4000rieli.
Otsustasin, et kiman ringi ja hoian rattal silma peal. Peale poolt tundi linna peal kimamist, otsustasin, et ehk nüüd siiski peab.
Soovisin veits varbad Kepi rannas liivaseks teha ja parkisin motika turismiinfo ette. Ja mis ma näen, üks rattur on seal ja mitte lihtsalt rattur, vaid köik tema rattariided on sinised ja kaetud kirjadega ESTONIA. Astusin ligi ja ütlesin ilma igasuguse aksendita selges emakeeles "Tere".
Uurisin siis, et kust tuleb ja kuhu minek ja kaua reisib, nagu igalt reisisellilt küsitakse. Ilmnes, et ta alustas Taist, sel hetkel läbis ta Kambodzat ja löppeesmärgiks oli Vietnam, kust ta ka koju lendab. Kogu tripp kestab tal ajaliselt 3 kuud. Nimeks oli Toomas. Jätsin ta askeldama, sest oli näha, et ta just saabus ja soovis hotelli minna.
Kondasin veits rannas, tegin varbad märjaks ja nautisin mereöhku. Liikusin krabiturule tagasi, sest tahtsin krabi süüa.
Seal oligi hulk restosid, mis köik pakkusid krabi. Istusin siis ühte neist maha ja tellisin kohaliku pipraga tehtud krabi. Nimelt Kampot on kuulus oma terapipra poolest, mida siin kasvatatakse. Aega kulus, aga toodi siis väike taldrik kahe suure krabiga. Kurja kui hea see oli. Liha kättesaamine kestast nöudis omajagu pusimist, aga see oli köik seda väärt ja see kaste oli megahea. Siiamaani mötlen ja neelud käivad, mmmm.
Aeg oli tagasi söita, tahtsin Kampotis ka veits tiirutada.
Korraks hostelist läbi ja söitsin siis saare peale, kus on soolaväljad. Söitsin omajagu, tegin paar klöpsu ka ja siis kimasin tagasi. Söitsin veidi ülesjöge ka. Uurisin ümbrust ja kondasin niisama. Hakkas hämarduma, otsuatasin hosteli naasta ja päeva öhtuks kutsuda.
Öhtul oli meie hostelis pokriöhtu, kus pidi 5$ sisse maksma, et mängima saada, otsustasin sellise summaga mitte mängida, niigi oli sel päeval ootamatud kulus. Liikusin hoopis naaberhosteli, kus kanada kutt mängis kidrat ja laulis ehk siis livemuusika öhtu. Seal kohtasin ka leedu tsikki, kes tuli kambodzasse, et Tai viisa teha ja veits ringi reisida. Ta elas aga hoopis inglismaal ja nagu ma aru sain siis pea kogu ta pere elas seal.
Väss murdis ja otsustasin magama ära minna.
21. nov. Suht tsill päev töotas tulla. Hommikul vötsin ühe kohaliku appi tölgiks, et motikas ära anda ja kutt ei küsinudki raha ratta eest. Super! Ülejäänud päev looderdasin niisama.
Öhtul söin jälle naaberhostelis köhu täis ja kuna ühes jöeäärses baaris oli livemuusika öhtu ja köik sinna läksid, siis liikusin ka sinna.
Igati lahe üritus ja seal oli ka palju kohalikke, kes ei olnudki ainult su raha peal väljas, vaid niisama söbralikud.
Palju tundus olevat valgeid, kes elavad Kampotis juba veits pikemalt. Pani mötlema, et kunagi peaks ka sedasi puhkama minema ühte kohta. Isegi mingi väike tööots ei teeks paha, kui see su elamise ära katab. Rikkaks siin riigis ei saa. Kampotis on selline mönus väikelinna höng, et soovitan siia tsillima kindlasti tulla, eriti kui on rohkem aega, et kohalikega rohkem lävida.
Huvitav elu ja palju uusi mötteid tekkis igal juhul sellest öhtust. Muusika oli ka lahe. Kmeerid oskavad rokkida küll.
22. nov. Hommikuti nagu ikka maksin järgmise öö eest ja otsustasin, et liigun edasi Koh Kongi järgmisel päeval. Ostsin bussipileti ka ära.
Ülejäänud päev ei teinud midagi. Lugesin ja kirjutasin selle postituse valmis. Hommikul kell 8 on buss Koh Kongi.
Vabandan ette 2ra, et j2lle ei tule postitused, nagu vaja, vaid viitega, aga puhates, pole aega sellega tegeleda pidevalt :) Ja kuna siin interneti punktis j2llegi ei saanud ma oma fotokast pilte k2tte, siis pildid tulevad hiljem.
Boroki mägi
Vaade
Ikka edasi mööda seda uskumatult head teed Kampucheas
Suur kuju peaaegu mäe otsas
Tempel, mis nägi vana välja
Vaade templi juures
Veel templit
Veits udune pilt tuli tegelt
Sellise laheda künka otsas oli see tempel
Kosk
Kosk altpoolt vaadatuna
Kose alumine osa
Vikerkaar
Selline makett oli siis püsti pandud
Uhke hotell. Hinnad olid ka uhked.
Vana kasiino
Vaade kasiino tagant
Mägipiduriga alla mäest
Esimene kummiremont
Meri Kepi krabituru juures
Krabid on nendes hulpivates korvides
Vaade merele ja kujule, üks kiil on ka pildil
Krabisid võetakse välja
Mu hommikueine Kepis
Siselohvi lapitakse
Welcome to Kep
Taevas kubises kiilidest
Kepi rand, liiv on kusjuures Sihanoukville'st toodud
Tegin kerge mõtleva poose
Töötavad
Megahea krabipraad
Soolaväljadel töö käib
Kohalikku elu ka natuke
Ilus vaade
Paatide armaada jõel
Kohalikud mängisid vutti
Päike loojus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar