5 kuud seljakotiga: Siem Reap ja Angkor

11. nov. Kuna sai siin hommikul vara bussiga sõitma asutud, siis enamus päevast kulus bussisõidule, kuskil poole neljaks õhtul jõudsime lõpuks kohale ka. Õhtul kondasin linna peal ringi ja muud midagi väga ei toimunudki.

12. nov. Hommikul rentisin ratta(1$ päevas) ja asusin Angkori poole teele. Poolel teel läks tagumine kumm tühjaks, kimasin siis tühja lohviga tagasi, et ratas ära vahetada. Sain uue ratta, kontrollisin tagumise ratta üle ja käskisin igaks juhuk vunki juurde panna. Uuesti kimama Angkori poole, kuna ma peateele ei sõitnud, vaid sõitsin suht sirgelt pea Angkor Watini välja, siis seal oli piletikontoll. Mul loomulikult piletit ei olnud, küll aga pidi see piletiputka kuskil 4-5km kaugusel olema. Ja loomulikult pakuti mulle, et motomees saab mu ära visata ja tagasi tuua ja kõike 2$ eest. Mis seal ikka, niigi olin juba sitaks aega kaotanud.

Jõudsime piletiputka juurde, ostsin kolmepäevase pileti. Pileti peale pandi ka mu näolapike, et ikka kindel olla, et see on minu pilet. Kolmepäevane pilet maksis 40$. Kohe läbisin ka kontrollpunkti, kus mulgustati esimene päev ära ja lubati uudistama minna. Kimasime tagasi.

Panin oma rattale hääled sisse jälle ja sõitsin Angkor Watist mööda, kuna päike tundus juba keskpäevaselt liiga aktiivne, siis otsustasin, et panen puude varjus kreemi peale. Seni kaua kuni ma seal kohmitsesin, silmas mind eemalt kohalike tudengite kamp, kes mind enda juurde piknikule kutsusid. Mis seal ikka keelduma ka ei tahtnud hakata, sest aega mul ju oli. Istusin siis poiste juurde ja üks rääkis head inglise keelt, teised vähem.

Poisid kulistasid kõvasti õlle seal, ma üritasin ka nendega sammu pidada, samal ajal mõtlesin, et ma siiski tahaks Angkor Thomi ka näha. Vahepeal juba keeldusin iga topsi lõpuni kummutamast. Maitsesin mingeid lihast ja riisist tehtud pallikesi. Esimese panin ilma tsillipipart märkamata nahka, oi see oli tuline. Hiljem nokkisin selle välja, pole see tsilli väga minu teema. Lisaks oli neil seal kala, maitsesin seda ka. Ajasime juttu niisama. Hiljem, kui osad juba päris kummuli olid seal, arvasid poisid, et on aeg koju minna. Ma siis otsustasin, et ma ikka liigun edasi, kuigi nad arvasid, et ei tea, kas tasub. Aga lubasin ühele, et õhtul Temple Clubis saame kokku, kuskil 8 ja 9 vahel.

Liikusin siis edasi Angkor Thomi poole. Pole nii kuulus, kui Angkor Wat, aga siiski vaatamist väärt kindlasti. Kui kedagi huvitab selle linna ajalugu ja mida ma kõike vaadanud olen siin, siis googeldate ehk ise, tõesti ei viitsi seda kirja panna, aga asi on igati võimas ja kmeerid on selle üle siiamaani uhked.

Angkor Thomi keskel ilmselt pani siis ratta parklasse ära ja jalutasin ringi, esimene hoone oli siis igas suunas nägudega kaetud, enamus kõik sellised irvel näod, kahtlased, samas kuidagi sõbralikud. Igal juhul oli huvitav. Edasi jalutasin järgmise templi juurde või siis oli see pigem püramiid, aga vahepeal kiskus pilve ja kui ma kuskile poole peale oma ronimisega jõudsin, siis tuli korralik padukas. Noh, ootasin siis seal kuskil mingi käigu varjus, et see padukas üle läheks. Aega läks, aga üle ta läks, vahepeal trotsisin vihma ja kolasin siiski ringi seal ka niisama.

Kui vihm üle hakkas jääma, otsustasin edasi liikuda, kolistasin siis seal ringi, igast kujud ja lavatsid ja kõrgemad kohad, kus pealikud alla said vaadata. Otsisin oma voki üles ja mõtlesin, et kiman veel edasi, aga kui põhjaväravast välja jõudsin, siis otsustasin, et täna rohkem siiski ei viitsi. Sõitsin tagasi, liikusin veits veel ida poole, aga ka sealt tulin tagasi ja kimasin hoopis lõunasse tagasi.

Kuskil poolel teel Wati ja Thomi vahel oli kari ahve ja üks suur siga jooksis ka mööda. Ahvidele müüdi seal lähedal banaane, aga ma otsustasin hetkel raha mitte rohkem raisata. Kimasin siis tagasi Siem Reapi linna ja viisin ratta tagasi, aga samas tegelikult võtsin selle kohe uuesti endale, sest plaan oli minna hommikul vara päikesetõusu vaatama Angkor Watile.

Tegin õhtusöögi ja kuskil 8 paiku kolistasin siis Temple Clubi, algul kolistasin teisel korrusel. Seal tantsiti kohalikke tantse. Mingi hetk sai mul õlu otsa ja ma läksin alumisele korrusele, kus ma siis kohtasin kahte tüüpi, keda ma päeval kohtasin. Üks neist oli endiselt veits vintis. Ja siis üks kutsus mind oma vanemate juurde. Kerge kahtlus oli hinges, aga ma olin nõus. Koju ära, sest järgmine päev oli äratus planeeritud 4ks hommikul.

13. nov. Oi veidi raske oli kell 4 tõusta, aga ma siiski ajasin kargu alla, tegin kiire dušši ja pool 5 kimasin rattaga Angkori suunas. Kottpime oli. Otsustasin, et sõidan seekord igaks juhuks mööda peateed sinna. Piletiputka juures kontrolliti pilet üle ja kimasin edasi. Kraties ostsin omale uue taskulambi, igati hea, lisaks on see jubin ka taaslaetav vooluvõrgust. Maksis 2$.

Kohale jõudsin, siis oli seal juba korralik hulk turiste. Hakkasin siis Angkori sisenema, kui uuesti kontrolliti pileteid. Jalutasin siis sisse, suhteliselt kottpime oli. Liikusin sinna, kus kõik kogunesid ja jäin tõusu ootama. Kuskil 5 paiku hakkas kerge koidukuma paistma, aga päikesest oli veel asi kaugel. Hulka pilte tegin. Kui juba valgem oli, siis kolasin veidi ringi ja tegin teise nurga alt ka pilte. Lõpuks hakkas päike ka Angkori tagant paistma ja tegin veel hunniku pilte. Üks tüüp oli suisa oktokopteri kaasa vedanud ja tegi sellega kõrgemalt mõned pildid.

Kui päike juba piisavalt kõrgel oli, siis otsustasin, et kolan siis Watis sees ka ringi. Mõned kohad olid kinni, sest restaureerimine käib täie hooga. Ahjaa, kui punased kmeerid hävitasid suure osa kmeeride kultuuriloost ja muidu asju, mis neile ei meeldinud, siis Angkor Wat jäi puutumata. See on siiski kmeeride au ja uhkus. Lõpuks hakkasin vaikselt tagasi liikuma, sest olin lubanud ühega kell 8 kokku saada oma hotelli juures. Aga enesetunne polnud kõige parem. Kurk valutas ja kerge köha oli. Otsustasin, et jätan kohtumise ära või lükkame edasi. Igal juhul jõudsin koju ja kutt tuli, ütlesin, et tahaks veidi puhata ja enesetunne oli kehv. Kutt arvas, et teeks 10 paiku uuesti, ma olin nõus.

Tegin hommikusöögi, võtsin ühe paraka ja keerasin tunniks ajaks magama. Üles ärkasin, siis oli parem olla. Läksin alla ja ootasin kutti pool tundi, aga ta ei tulnud, ok. Mis seal ikka. Mingi veerand tunni pärast tuli üks kõva padukas ja vihma sadas kõvasti too päev. Ülejäänud päev oli suht vegetatsioon. Lisaks mõtlesin välja, et kus ma siis külmetasin, ilmselt oli see bussisõidul Siem Reapi, sest palav oli ja ma lasin kondil suht pähe puhuda. See ei tundunud tol hetkel nii külm ka, aga ju see ikkagi oli viga.

14. nov. Otsusasin eelmine õhtu rahulikult võtta ja sel päeval üldse võimalikult vähe teha, et natukenegi tervis paremaks saada. Nohu on kõige tüütum külmetushaigus reisil. Kui ma mõtlen, mida oleks pidanud kaasa võtma, siis nohu ja köharohtu oleks pidanud võtma. Ostsin kohapealt, maksis 7,5$. Megakallis, raisk. Aga mis seal ikka, ilmselt läheb ka edaspidi vaja, aga loodan, et mitte. Otsustasin natuke siia ka kirjutada, et siis mingi hetk kõik pildid lisada ja edasi kimada.

Hetkel olen kahevahel, kas Kampot või Koh Kong, esimene on selline tsillimise linnake, teises saaks jällegi džunglis kolada, eks näis. Ilmselt lähen siiski Kampoti. Tsillimine kuld, tõmblemine veits stressav ja kulukas :)

15. nov. Kuna eelmine õhtu kohtasin siin jällegi omajagu uusi nägusid ja nad tahtsid minna templeid vaatama, siis otsustasin nendega liituda. Hommikul rentisime rattad. Kokku oli meid 8 inimest, mis andis liikumiskiirusele ja muudele otsustele väga suure aegluse, aga polnud hullu, sest ega kiiret ju ka ei olnud kuskile. Vahepeal tuli mul meelde, et pean hosteli eest maksma, ma siis kimasin üksi tagasi, teised ostsid piletid ja liikusid edasi.

Hostel makstud ja üritasin oma kamba üles leida, õnneks polnud see keeruline, sest nad olid Angkor Watis ja ma nagunii oleks sinna läinud. Seekord tegin natuke teistpidi tiiru, kui paar päeva tagasi. Lisaks ronisime ka päris üles välja. Väga lahe vaade oli sealt. Mingi hetk liikusime edasi. Otsustasime minna mitte Angkor Thomi vaid hoopis ühte templisse, esialgne plaan oli minna sinna templisse, kus puud kasvavad müüride peal, aga üks teine jäi tee peale, seega tegime seal peatuse. Kuna grupp oli suur ja selline kolamine võttis kõvasti aega, siis otsustasin üksi käia siiski vaatamas ka seda Ta Prohmi templit. See oli päris lahe, vaadata, kuidas loodus võtab võimu lõpuks siiski üle selle, mida inimesed on ehitanud.

Kimasin tagasi, et kambajõmmid üles leida, aga nad polnud veel mitte kuskile liikunud, endiselt olid nad sealsamas eelmises templis. Kondasime seal veel nats ringi, rääkisime kohalikega veits juttu ja tsillisime niisama. Otsustasime, et läheme seal lähedalasuvasse restosse sööma.

Mõeldud tehtud, 2 inimest meiega ei liitunud. Kohale jõudes istusime maha ja tsillisime seal siis niisama. Tegime õlled ja otsustasime tellida süüa ja seda jagada omavahel. Vahepeal leiti lähedalt üks madu ringi roomamas, mille siis üks mees tappis ja väitis, et see kannatab süüa. Kuna me võtsime väga rahulikult ja kanada tsikk, kes kaasas oli teadis kohaliku alkoholi nime, otsustasime seda proovida ja küsisime, kas neil on ja loomulikult oli. Mingi hetk kohalikud küsisid, et millal me lahkume, et me väga kaua ei oleks tohtinud seal olla. Midagi mainisid ka politseist, aga me siis otsustasime, et nad ütlevad meile, kui me peame lahkuma. Sisuliselt kell 8 pidime lahkuma, aga me võtsime tsillilt ja kellelgi kella ju ei olnud.

Vahepeal hakkas sadama, siis kutsusime seal mõned kohalikud ka enda lauda ja meil oli väga lõbus õhtu seal. Ajasime juttu, üks mees laulis meile kohalikku laulu ja siis mängiti kohalikku pilli ka meile. Väga mõnus oli. Mingi hetk paluti meil lahkuda, sest me olime niigi kaua juba viibinud seal, kell oli umbes pool 9, kui me liikuma saime. Üks töötaja oma mehega saatsid meid oma rolleriga ja valgustasid teed. Aga kuna kanada tsikk väntas kiiresti ja teised tsillisid, siis me vist läksime seal 3ks. Kohalikud näitasid meile n.ö. otsema tee, mis tähendas ära pööramist varem. Ma ise oleks otse läinud ja seda ka teised olid teinud. Igal juhul sõitsime siis edasi, saatsime abivalmi pere koju ära ja hoopis üks teine kohalik saatis meid siis edasi. Aga polnud väga keeruline, kuigi kanada tsikk vahepeal läks närvi, sest ta arvas, et me oleme eksinud. Aga ma rahustasin ta maha ja varsti olimegi linnas tagasi.

Minu jaoks muutus kõik juba tuttavaks ja mingi hetk sai ka kanada tsikk aru, kus ta on ja oli õnnelik, et me kenasti tagasi jõudsime. Õhtul siis väike pidu läks edasi, kolistasime hosteli baaris ja pärast läksime välja ka. Seekord siis Charlie baari.

16. nov. Ärkasin hommikul peavaluga ja sisuliselt tegin taaskord ühe laisa päeva. Kosusin natuke, sest enesetunne ei ole endiselt kõige parem. Õhtul läks veits paremaks. Suht tühi päev, aga vahel on selliseid ka vaja.

17. nov. Otsustasin edasi liikuda ja tegin hostelist checkouti ära. Kerge hommikueine ja ostsin pileti Kampoti. Buss läheb kell 12 öösel ja peaks olema taaskord mingi magamisbuss, eks näis. Ilmselt pean Phnom Penhis bussi vahetama. Endiselt on kerge köha ja nohu kimbutamas, aga eks peab tegema puhkepäevad ja kõpitsema natuke enda kallal. Kampot tundub olevat paras koht selle jaoks. Köha on küll selline, et kauaks seda enam olla ei tohiks, aga kunagi ei tea. Nohust arvasin ka olevat lahti saanud, aga rajakas ei ole nii kergelt alla andnud veel. Pea on veits paks ja imelik on olla. Eks see külmetus ole, loodan, et täna õhtul ei külmeta rohkem bussis, peaks pusa igaks juhuks bussi võtma.

Peale l6unat kohtusin Patriciaga, kellega ma kohtusin Bangkokis. Ajasime niisama reisijuttu ja arutasime, kus edasi ja mis edasi. Mul on plaan veidi kindlam, kui tal, tal on suhteliselt vabakava ja ta reisib j2rgmise aastani korralikult.

Ilmselt tuleb vaikne päev, lisaks sajab täna jälle kõvasti vihma. Siin pidi olema ka mingid veepidustused järve ääres, aga ilmselt selle vihmaga keegi ei viitsi väga mõelda selle peale.