5 kuud seljakotiga: Gili Trawangan

24. dets. Hommikul tavaline banaanipannkook mangolaariga. Peaks mainima, et nüüd on küll möneks ajaks mangodest kerge kopp ees. Buss oli aegsasti kohal.

Bussiga sadama lähedale, veits ootamist. Mingi het aktiveerusid järsku köik hobukaariku vennad, nagu oleks neil missioon käsil. Tahtsid köiki peale vötta ja sadamasse viia. Sadamasse oli köigest 800m. Algul istusin mingi suvalise tsikiga kohe peake, arvasin et see on hinna sees, kui tüüp ütles, et 50000 ja 2 inimest saavad sadamasse. Me polnud nöus ja hind hakkas langema, aga alla 20000 ei langenud. Meid see ei kottinud ka, sest jalad on veel terved, jalutasime sadamasse.

Paadisöit oli päris loksutav. Mu körval istus üks kohalik mosleminaine tütardega. Iga suurema laine, mis paadi vastu vett paukuma pani, tuli ta suust kerge karje ja pobin, ilmselt palus köigevägevamat, Allahi, endale appi. Mingi hetk istus üks paadimees ta körvale ja rahustas teda. Päris mitu inimest jäid merehaigeks, aga nad kuidagi suutsid end tagasi hoida ja kaldal me olimegi.

Loomulikult, vihma kallas, aga olin önnelikult Gili Trawangani saarel ehk lühidalt Gili T'l. Otsisin oma bookitud hosteli üles, sest jöulud ja uus aasta pidavat siinkandis vägagi tihked olema.

Kuna vihma sadas, siis töotas tulla tubane päev. Otsisin söögikoha ja suht öhtuni ei toimunud suurt midagi.

Öhtul ehtisime kuuske ja tähistasime hostelis jöulu saabumist. Hiljem liikusime reggeabaari Sama-Sama, seal oli kerge pidu.

25. dets. Hommikul tegin saarele jala tiiru peale, aega kulus umbes 1,5-2 tundi. Tee peal kohtasin ühte tüüpi, kes lihtsalt tsillis tee ääres ja üritas oma kokaiinist lahti saada. Veider. Öhtul oli lihtsalt tsill öhtu, suurt midagi rohkemat ei toimunud.

Kui nüüd meenutada eelmist päeva veel korra, siis enne Gilit, sadama ootamiskohas tahtis üks mulle laevapiletit Balile pähe määrida. Hinnaks 500000 ehk siis umbes 35€ ehk. Kutt üritas mind veenda, et saarel on asi kallim, otsustasin riskida :) Hiljem Gilil uurisin, et mis hinnaga nad siis pakuvad. Ilmnes tösiasi, et esimeses kohas oli hind 350000, aga ma otsustasin veel uurida, sest aega mul oli ja kiiret polnud piletiga. Osad pakkusid ainult laevapiletit 250000 ruupiaga, kuni üks koht pakkus hinna sisse ka transfeeri. Otsustasin selle vötta, sest siin on enamasti selliste asjadega suht kartell igal pool nii ehk naa. Aga jah, et ei tasu esimest pakkumist kuulata, vaid pigem uurida teisi variante ka, hind kukub drastiliselt.

26. dets. Hommikul otsustasin teha snorklitiiru paadiga, maksis 120000, sh oli löunasöök ka.

Esimeses spotis, mis oli Gili Meno juures, algul vaatasin kalu ja riife. Tundus nagu tavaline snorklituur, kui toimus pööre paremuse poole. Nimelt silmasin ühte megasuurt kilpkonna. Ma ilmselt eksin rängalt, aga arvan, et ta oli umbes meeter pikk. Seda paljud ei näinud ja arvasid, et me teeme nalja.

Teine spot oli Gili Airi juures, seal silmasin kalmaare mööda ujumas parves. Pole neid varem snorgeldamisel kohanud. Löuna oli ka Gili Airil ja oli megahea.

Kolmas ja samas ka viimane spot oli jälle Gili Meno juures. Seal nägime kokku vist oma 3 vöi 4 kilpkonna. Väga mönus snorklituur oli, kindlasti soovitan vötta, kui on ilus ilm.

Tagasijöudes tsillisime rannas ja hiljem ronisin saare künka otsa, kust sai jälgida päikese kadumist Bali körvale merre. Öhtul kerged ölled ja tsill.

Gili saartest ka, mis Lomboki loodeosas on. Gili Trawangan on siis peosaar, kus iga öhtu toimub mingi jämm, kuskil. See on ka populaarseim rändurite seas. Rannas saab snorgeldada ja on vöimalik näha ka kilpkonna.

Gili Menol, mis on siis keskmine, pidi olema köige paremad rannad. Sinna on vöimalik minna paadiga vöi rentida kajak ja umbes 30 minutiga peaksid kohal olema.

Gili Airil pidid olema köige paremad snorgeldamiskohad. See on siis köige väiksem ja köige idapoolsem siis.

Kui keegi kunagi Balile satub, siis kindlasti soovitan paar päeva Gilidel veeta, hoopis teine, rahulikum atmosfäär, kui Balil. Edasitagasi pilet koos transfeeriga Gili T'le peaks olema kuskil 450-500k ruupia vahel.

27. dets. Mitte midagi tegemise päev, taaskord. Eks selliseid päevi siin tekib, eriti, kui pole väga rahhi raisata. Tegelt tsillisin osadega hostelist rannal.

Kerge seik ka siiaotsa, nimelt istun mina niisama puudevarjus, kui üks tont rattaga astub ligi, et temal on jäätist pakkuda. Tegelikult ma alguses ei tahtnudki seda, aga huvi pärast küsisin hinda. Esimene hind oli 25000, ma ütlesin ei, hind kukkus 20000'le, ma endiselt ei tahtnud ja ütlesin ei, hind kukkus 15000le, minult ikka resoluutne ei. Kui hind kukkus 10000 peale, siis mötlesin, et ok, las ta olla siis, vötan selle hädise jäätise ära. Hea jahutav oli. Siin vahel ei peagi kauplema, eriti kui otsest huvi pole, piisab ei ütlemisest ja hind iseenesest kukub. Aga tuleb olla ettevaatlik, kui hinda küsid, siis tihti vöidakse arvata, et kaup on sisuliselt koos ja nad vöivad ebameeldivalt tüütuks muutuda.

Öhtul vaatasime megahalba filmi nimega Snowshark. Ma isegi ei tea miks, aga nii oli. Noh algul oli naljakas, hiljem ei viitsinud enam vaadata.

28. dets. Vahetasin raamatu ära, järjekorras 7. raamat. Pole ammu nii lühikese aja jooksul nii palju lugenud. Pärastlöunal hängisin rannas.

Öhtul oli hostelcrawl ehk siis sarnane asi pubcrawlile ehk maakeeli pubirallile, aga hostelite vahel. Kokku on Gilil 4 hostelit ja igast hostelist said soovijad esimesena kokku Le grand backpackersis ehk siis seal, kus ma peatusin. Pilet maksis 70000 ja selle sees oli ogas hostelis mingi jook.

Tehti segatiimid vöi siis öigemini rahvuste pöhjal, ma sattusin siis n.ö. muude rahvuste tiimi. Tiimid vöistlesid omavahel joogimängudes. Väga lahe öhtu oli, hiljem liikusid köik jällegi Sama-Samasse.

29. dets. Hommik läks vähe pikemalt magades, peale löunat läksin eelmisel öhtul leitud söpradega randa, kus aeg möödus juttu ajades, lugedes ja niisama pöönates. Öhtul päikeseloojang, aga seekord siis rannalt. Hiljem sishabaaris kerge tsill.

Yritasin Sipalays pilte laadida, aga megaaeglane oli, laen kui saan kiirema neti...