8. jaan. Hommikul vara üles, sain arve. 3 ööd ja päeva maksid 3675 peesot ehk siis kuskil 61€. Paadiga linna, et edasi buss vötta.
Kuna teadsin, kus suunas ma minema pean, siis liikusin sinna. Ühel ristmikul küsisin igaks juhuks teed. 3 vanemat härrasmeest, kes tegid kohvikus aega parajaks, ütlesid, et ma vöin sealsamas oodata ja kutsusid mind lauda. 3 tüüpi: Sid(70), Willie(75) ja Vincent(55).
Algul ajasime niisama juttu, teemad vahetusid ruttu, olid huvitavad, viskasime nalja ja oli muidu löbus. Tegemist oli vägagi intelligentsete härrastega ja nende eesmärk oli pensionieas kohalikku elu parandada igal vöimalikul ja vöimatul moel.
Mingi hetk rääkis Vincent ka selle reisi ilmselt köige huvitavama loo. Nimelt ta oli kunagi Mindanao saare löuna osas ära röövitud ja teda hoiti kinni kokku 89 päeva. Lugu oli sedavörd intrigeeriv ja teistsugune, et ma kuulasin suu lahti sisuliselt seda lugu.
Ootasime, mis me ootasime, aga 2 tundi nende meeste seltsis lendas mööda vägagi kiirelt. Kuna eesmärk oli saada Dumaguetele ja Sipalayst saab ainult kas läbi Hinobaani ja Bayawani vöi otse Bayawani ja sealt siis edasi Dumaguetesse. Ootasin Bayawani bussi, aga löpuks vötsin ikkagi Hinobaani bussi. Seal istusin ümber bussi, mis läks otse Dumaguetesse.
Dumaguetes jagasin külgkorviga motikat kahe teise reisijaga, eesmärgiks oli köigil Haroldi Mansion. Mul polnud midagi bookitud ja ilmnes, et ühikatoad olid täis, aga 800 peeso eest oleks saanud toa. Mötlesin veits ja vötsin selle 800se toa ära siiski. Bookisin siis kohapealt tagasituleku ajaks ühikatuppa omale voodi.
Laadisin pilte üles, sest neti kasutamine oli tasuta külalistele. Öhtul söin grillitud tuunat ja sotsialiseerusin. Üks tegelane oli huvitav, nimelt oli tegemist siis FiliAmiga ehk siis USAs resideeruva noore filipiino kutiga. Tal oli oma bisness ja rääkis, kuidas Filipiinidel asjad käivad. Igati pönev ja vägagi huvitav päev oli see löppkokkuvöttes. Isegi ehk sel hetkel üks pönevamaid siiani.
9. jaan. Hommikul varakult paadi peale, pilet 100+15. Mingi tunnike söitu ja olingi Siquijoril [loe: sikihooril].
Sadamast rentisin kohe motika (300 peesot ööpäev). Küsisin suuna JJ backpackersile ja liikusin sinna, et leida mingi hea majutus. Suur osa majutusi asub San Juani linnakeses. Pöhimötteliselt peatusin esimeses kohas, kus oli kirjas dorm 350 peesot.
Panin oma asjad ära kappi, neil oli suured lukustatavad kapid, ostsin kaardi ja asusin saart avasatama.
Esimesena peatusin ühe kose juures, ilus sinine vesi sillerdas seal, lisaks oli seal vöimalik ujuda, aga mul polnud ujukaid kaasas. Tegin siis möned pildid ja liikusin edasi.
Järgmisena otsisin ühe päris laheda ranna üles. Rannal polnud ühtegi inimest, aga eemal vees paistis kolm peanuppu.
Kuna köht hakkas ka tühjaks minema, siis liikusin edasi eesmärgiga leida mingi söögikoht. Peatusin resto juures, kus juba mingid kolm reisiselli söid. Nad olid sisuliselt samal marsruudil mis minagi ja otsustasime koos, et nad ootavad mind ära ja jätkame koos.
Kimasime siis neljakesi ühe resorti randa. Seal istusid ka kohalikud, kellega ma ajasin sebi juttu, kuni kutid ujusid. Nad avastasid sealt ka kaljuserva, kust on vöimalik vette hüpata. Kohalikud andsid mulle oma roogasid maitsta seal ning lisaks sain maitsta ka kohalikku rummi Tanduayd.
Mingi hetk otsustasime, et liiguks edasi ja otsiks saare keskel oleva mäe üles. Aga see otsetee oli päris karm, aga siiski läbitav, aga kutid arvasid, et ei hakka jamama. Keerasime otsa ringi ja tagasi.
Hiljem hostelis kohtusin 3 tsikiga ja öhtul saime köik Checkechi restos kokku. Olime viimased kes sealt lahkusid, saar on siiski ööelu möistes vaikne.
10. jaan. Hommikul oli vaja otsustada, kas jääda vöi liikuda tagasi Dumaguetele, sest lubati, et mingi madalröhkkond on tulemas. Kardeti tormisemat ilma ja kui on torm, siis laevad ei liigu.
Tuul oli juba päris köva ja kuna päris 3-4 päeva ka seal saarel ei tahtnud veeta, siis otsustasin ka tagasi liikuda Dumaguetele. Lained olid ka merel kenakesti suured.
Rootsi tsikiga pakkisime ennast kokku ja pakkisime ennast kuidagi mu motika peake, kaks suurt kotti ja kaks väikest kotti. Pöhimötteliselt tundsime ennast kui kohalikud motikal.
Pilet tagasi maksis 200 peesot. Paat köikus päris korralikult. Tegemist oli kiirkatamaraaniga, umbes nagu Tln-Hel vahel Linda line. Söit kestis umbes tunni ja oli vägagi loksutav, päris mitmed jäid merehaigeks. Paadil kohtasime eelmise päeva kutte ja kuna rootsi tsikk ja kutid tahtsid Cebu saarele minna, siis nad liikusid koos Dumaguetest kohe edasi.
Ma liikusin Haroldi Mansionisse jälle, seekord sain voodi ühikatoas ja see oli odavam, kui viimane viibimine seal.
Mingi hetk nägin uuesti Cebule minejaid, ilmnes, et sadam oli kinni juba ja laevad ei liikunud. Nad kahjuks ei saanud Haroldi juures kohta, sest see oli täis.
Hiljem tegin hosteli katusel mingite kuttidega möned ölled ja hiljem liikusime Hayahay baari.
11. jaan. Hommikul ilmnes tösiasi, et vihma sajab ja teeb seda ilmselt terve päeva. Lugesin terve päeva raamatut.
12. jaan. Ilm oli endiselt kehv, ei sadanud enam niipalju, kui eelmine päev. Sain natuke ringi jalutada vähemalt. Otsustasin edasi liikuda järgmisel päeval.
13. jaan. Hommikul kerge tsill, pakkimine ja bussi peale, et Bacolodi minna. 7h bussisöidu järel olin taaskord Bacolodis. Hotelliks sama uberik, mis eelmisel korral. Järgmise päeva öhtuks oli kindel plaan Boracayle jöuda.
Kuna teadsin, kus suunas ma minema pean, siis liikusin sinna. Ühel ristmikul küsisin igaks juhuks teed. 3 vanemat härrasmeest, kes tegid kohvikus aega parajaks, ütlesid, et ma vöin sealsamas oodata ja kutsusid mind lauda. 3 tüüpi: Sid(70), Willie(75) ja Vincent(55).
Algul ajasime niisama juttu, teemad vahetusid ruttu, olid huvitavad, viskasime nalja ja oli muidu löbus. Tegemist oli vägagi intelligentsete härrastega ja nende eesmärk oli pensionieas kohalikku elu parandada igal vöimalikul ja vöimatul moel.
Mingi hetk rääkis Vincent ka selle reisi ilmselt köige huvitavama loo. Nimelt ta oli kunagi Mindanao saare löuna osas ära röövitud ja teda hoiti kinni kokku 89 päeva. Lugu oli sedavörd intrigeeriv ja teistsugune, et ma kuulasin suu lahti sisuliselt seda lugu.
Ootasime, mis me ootasime, aga 2 tundi nende meeste seltsis lendas mööda vägagi kiirelt. Kuna eesmärk oli saada Dumaguetele ja Sipalayst saab ainult kas läbi Hinobaani ja Bayawani vöi otse Bayawani ja sealt siis edasi Dumaguetesse. Ootasin Bayawani bussi, aga löpuks vötsin ikkagi Hinobaani bussi. Seal istusin ümber bussi, mis läks otse Dumaguetesse.
Dumaguetes jagasin külgkorviga motikat kahe teise reisijaga, eesmärgiks oli köigil Haroldi Mansion. Mul polnud midagi bookitud ja ilmnes, et ühikatoad olid täis, aga 800 peeso eest oleks saanud toa. Mötlesin veits ja vötsin selle 800se toa ära siiski. Bookisin siis kohapealt tagasituleku ajaks ühikatuppa omale voodi.
Laadisin pilte üles, sest neti kasutamine oli tasuta külalistele. Öhtul söin grillitud tuunat ja sotsialiseerusin. Üks tegelane oli huvitav, nimelt oli tegemist siis FiliAmiga ehk siis USAs resideeruva noore filipiino kutiga. Tal oli oma bisness ja rääkis, kuidas Filipiinidel asjad käivad. Igati pönev ja vägagi huvitav päev oli see löppkokkuvöttes. Isegi ehk sel hetkel üks pönevamaid siiani.
9. jaan. Hommikul varakult paadi peale, pilet 100+15. Mingi tunnike söitu ja olingi Siquijoril [loe: sikihooril].
Sadamast rentisin kohe motika (300 peesot ööpäev). Küsisin suuna JJ backpackersile ja liikusin sinna, et leida mingi hea majutus. Suur osa majutusi asub San Juani linnakeses. Pöhimötteliselt peatusin esimeses kohas, kus oli kirjas dorm 350 peesot.
Panin oma asjad ära kappi, neil oli suured lukustatavad kapid, ostsin kaardi ja asusin saart avasatama.
Esimesena peatusin ühe kose juures, ilus sinine vesi sillerdas seal, lisaks oli seal vöimalik ujuda, aga mul polnud ujukaid kaasas. Tegin siis möned pildid ja liikusin edasi.
Järgmisena otsisin ühe päris laheda ranna üles. Rannal polnud ühtegi inimest, aga eemal vees paistis kolm peanuppu.
Kuna köht hakkas ka tühjaks minema, siis liikusin edasi eesmärgiga leida mingi söögikoht. Peatusin resto juures, kus juba mingid kolm reisiselli söid. Nad olid sisuliselt samal marsruudil mis minagi ja otsustasime koos, et nad ootavad mind ära ja jätkame koos.
Kimasime siis neljakesi ühe resorti randa. Seal istusid ka kohalikud, kellega ma ajasin sebi juttu, kuni kutid ujusid. Nad avastasid sealt ka kaljuserva, kust on vöimalik vette hüpata. Kohalikud andsid mulle oma roogasid maitsta seal ning lisaks sain maitsta ka kohalikku rummi Tanduayd.
Mingi hetk otsustasime, et liiguks edasi ja otsiks saare keskel oleva mäe üles. Aga see otsetee oli päris karm, aga siiski läbitav, aga kutid arvasid, et ei hakka jamama. Keerasime otsa ringi ja tagasi.
Hiljem hostelis kohtusin 3 tsikiga ja öhtul saime köik Checkechi restos kokku. Olime viimased kes sealt lahkusid, saar on siiski ööelu möistes vaikne.
10. jaan. Hommikul oli vaja otsustada, kas jääda vöi liikuda tagasi Dumaguetele, sest lubati, et mingi madalröhkkond on tulemas. Kardeti tormisemat ilma ja kui on torm, siis laevad ei liigu.
Tuul oli juba päris köva ja kuna päris 3-4 päeva ka seal saarel ei tahtnud veeta, siis otsustasin ka tagasi liikuda Dumaguetele. Lained olid ka merel kenakesti suured.
Rootsi tsikiga pakkisime ennast kokku ja pakkisime ennast kuidagi mu motika peake, kaks suurt kotti ja kaks väikest kotti. Pöhimötteliselt tundsime ennast kui kohalikud motikal.
Pilet tagasi maksis 200 peesot. Paat köikus päris korralikult. Tegemist oli kiirkatamaraaniga, umbes nagu Tln-Hel vahel Linda line. Söit kestis umbes tunni ja oli vägagi loksutav, päris mitmed jäid merehaigeks. Paadil kohtasime eelmise päeva kutte ja kuna rootsi tsikk ja kutid tahtsid Cebu saarele minna, siis nad liikusid koos Dumaguetest kohe edasi.
Ma liikusin Haroldi Mansionisse jälle, seekord sain voodi ühikatoas ja see oli odavam, kui viimane viibimine seal.
Mingi hetk nägin uuesti Cebule minejaid, ilmnes, et sadam oli kinni juba ja laevad ei liikunud. Nad kahjuks ei saanud Haroldi juures kohta, sest see oli täis.
Hiljem tegin hosteli katusel mingite kuttidega möned ölled ja hiljem liikusime Hayahay baari.
11. jaan. Hommikul ilmnes tösiasi, et vihma sajab ja teeb seda ilmselt terve päeva. Lugesin terve päeva raamatut.
12. jaan. Ilm oli endiselt kehv, ei sadanud enam niipalju, kui eelmine päev. Sain natuke ringi jalutada vähemalt. Otsustasin edasi liikuda järgmisel päeval.
13. jaan. Hommikul kerge tsill, pakkimine ja bussi peale, et Bacolodi minna. 7h bussisöidu järel olin taaskord Bacolodis. Hotelliks sama uberik, mis eelmisel korral. Järgmise päeva öhtuks oli kindel plaan Boracayle jöuda.
Kolm musket2ri Sipalays
Sedasi bussiga Dumaguetesse
Ei saa yle rattamajandusest seal
Sedasi siis kasvavad puud tee 22res
Suured tuunad
Siquijor vist
Siquijor
Vaade Siquijoril
Jeepneyd on yhed lahedad k2rud, kohati hullult tuunitud
Kosk
Kosk
Taamal paistab helesinine meri
Rand
Kivid rannas
Selfie kivilt
V2ike rannasopp
Sedasi k6rgelt sai alla hypata, aga mul polnud asju kaasas
Vaade m2e otsast
Siit ei paista, aga meri oli tormine too p2ev
Dumaguete
T2nav Dumaguetes
Terve kooliaed on sedasi teadetega kooli saavutustest palistatud
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar