5 kuud seljakotiga: Pakse

23. okt. Bussikast tuktukile ja kesklinna. Otsisime algul Nang Noi külalistemaja üles, aga neil oli köik toad kinni. Önneks omanik vist andis meile kaardi ja suunas meid linna peale otsima, et ehk midagi ikka leiab. Ka teine hotell oli täis, aga önneks kolmandas oli ruumi. Saime kahepeale toa 60000kipiga. Otsustasime natuke veel tukastada.

Mingi 10 paiku ma viisin pesu pessu ja lounaks ajas Martin ka jalad alla. Kolasime linna peal. Jalutasime Mekongini, seal on ilusate jöevaadetega baarid. Enamasti on seal kohalikud ja hinnad olid ka odavamad. See 15 minsa jalutamist on seda väärt. Öhtul linna tagasi ja kohtasime Juliat, kes alustas ka Laost meiega samal paadil. Bookisime Nang Nois toad ja järgmiseks päevaks Bolaveni platoo tuuri.

24. okt. Hommikul viisime oma asjad Nang Noisse ja sisuliselt kohe tuli buss ka ja tuur vöis alata. Esimene peatus oli teeistanduse juures. Kerge tuur ja löpus sai ka teed maitsta. Järgmine peatus oli Tad Fane kosk, minu arust väga lahe topeltkosk. Peale seda liikusime kohviistanduse juurde. Seal räägiti siis Robusta ja Arabica kohvide erinevustest, lisaks sellest, miks Laose kohvi on vägagi hinnatud. Nimelt kasvatatakse orgaaniliselt. Ja siis veel sellest, kuidas kohvimarjast uba kätte saadaks ja loomulikult sai löpus kohvi ka maitsta. Ma ei ole kohvijooja ja minu jaoks oli üks paras möru jook. Kohvi nagu kohvi ikka :)

Edasi liikusime oli vist Araki külla. Seal inimesi pildistada ei tohtinud. Nad nimelt kartsid, et nende hing vöi vaim kaotab midagi siis. No selge seekord jäi siis igaks juhuks fotokas kotti. Iga veebruari vöi märtsi täiskuul nad ohverdavad pühvli ja söövad selle toorest liha. See köik toimub suletud uste taga. Külaelanikud pidid vägagi ebausklikud olema. Laoses pidi giidi jutu järgi olema umbes 60-70 erinevat etnilist vähemusrahvust, kellel on oma keel ja nad on enamasti pärit naaberriikidest. Edasi oli löuna ja siis edasi järgmisse külla.

Selles külas elas siis 3 etnilist rahvust. Külas oli umbes 120 maja, rahvaarvuks arvan ehk mingi 1200-1500 inimest. Ühe höimu önne amuletiks oli see, et igal majal pidi vähemalt 2 kirstu olema maja taga. Vanasti puidust, aga tänapäeval betoonist. Küla oli jälle ehe, inimesed söbralikud. Teine höim uskus, et bambuses elab vaim ja selletöttu oli neil igal perel vähemalt mitu bambusest vesipiipu. Ja loomulikult suitsetasid seal köik ja seda alates 3-4 aasta vanuselt juba.
See oli suht selle päeva tipphetk näha kooliealisi plikatirtse kimumas vesipiipu. Saime ka proovida seda n.ö. lastetubakat ja oppaaa, see oli ikka parajalt kange. Veits oli kahju vaadata noori suitsetamas ja köhimas kui hobused. Mis siis veel, ahjaa külas on polügaamia. Meestel on tavaliselt 2-3 naist, rikkamatel ka rohkem. Ühte maja näidati ka seest, seal oli 3 kööki, seal elas 35 inimest ehk siis ühe pere erinevad pölvkonnad. Magamistubade seinadeks olid kardinad.

Liikusime edasi Tad Lo kose juurde. Selline lai, kosk nagu kosk ikka, eks vaikselt hakkab küllastus ka tekkima. Jäi veel vaadata viimane kosk ja seal oli ka näidisküla, aga see küla oli paras turistikas neile, kes ei viitsi platool kaugemale minna. Kosk nagu kosk ikka, nime kahjuks ei mäleta. Koju saime 5ks.

Kolisime oma tuppa ja minu jaoks on see üks kenamaid ja avaramaid hosteleid siiamaani. Täiega oma raha väärt, köigest 30000kipi voodi eest ühises toas. Tuurist veel, ühepäevane Bolaveni tuur on igati ok. Kuigi osad teevad sama asja aga rolludega, see vötab sel juhul oma 2-3 päeva. Kokku söitsime sel päeval umbes 200km, kui mitte natuke rohkemgi.

25. okt. Rentisime Martiniga rollud ja vötsime suuna Wat Phou peale. Umbes 1h vöi vähem söitu, et läbida 45km ja kohal me olimegi. Ostsime pileti ja asusime uudistama.

Veits jalutamist ja jöudsimegi varemeteni ja mäejalamile. Pilte sai omajagu tehtud ja üldkokkuvöttes oli väga lahe kolistada seal varemetel. Käisime ka muuseumi läbi ja asusime tagasiteele. Tagasiteel esimene peatus ühes Riveri nimelises restos. No see oli ikka megakallis, aga ka kena ja uhke hotell. Ostsime limpsid, nautisime vaadet ja arutasime maailmaasju.

Teine peatus oli kohalikus hulpivas karaoke baaris. Keegi inglise keelt rohkem ei osanud, kui et fish soup ja fish barbequ. Üritasime aru saada, et mida kohalikud söövad, aga otsustasime löpuks supi kasuks. Suured kausid ees, supp oli vürtsikas ja rohkelt maitsestatus lemongrassiga (mis selle eestikeelne vaste on?). Mulle see kala täitsa meeldis, Martinil oli pool kalast kalapeade kujul ja talle lemongrass ei meeldinud, seega ta väga rahule ei jäänud.

Paksesse tagasi jöudes saime kogeda ka kohalikku ummikut, aga köik sujus kenasti. Öhtul Julia ja Martin ostsid piletid 4000 saarele ja nad valisid Don Deti saare. Öhtul tsillisime veel veits ringi.

26. okt. Hommikul Martin ja Julia liikusid edasi, ma otsustasin ühe päeva veel siin tsillida. Mul oli ATMst raha vötta vaja, lisaks vaatan oma muud varud üle, sest midagi löunas on, aga ATMe seal pole ja suuri poode ka mitte. Öhtul ostan piletid ära ja homme liigun ka edasi.