5 kuud seljakotiga: Tripi algus ja Bangkok

Hei hei kõik kodused ja töised inimesed. Tervitusi soojalt Taimaalt :)

25-26. sept. Alustame algusest, Kolmapäeva hommikul kell enne 8t ärkasin üles, tegin PKK ja võtsin takso sadamasse, et enne 10 kohale jõuda, et checkin teha Tallinki laevale, mi mis mind soome viis. Helsingis sain kokku emaga, tegime kerge lõuna ja lennujaama edasi. Ilm oli juba päris jahe. Võiks öelda, et seljakotid pakkusid viimast kaitset selle sügisese hinguse eest, mis teil seal valitseb. Igal juhil, sain emaga lennujaama ja checkin tehtud, kolistasin turvakontrollist läbi ja põhimõtteliselt reis võis alata. Istuma sain suhteliselt taha. Kahjuks olid mu lähedal paar soome tüüpi, kes end sisuliselt kohe kulmudeni koskenkorvat täis imesid ja natuke peale ka. Neile tehti stjuuardesside poolt hoiatus, et kui veel räuskavad ja jauravad liiga palju, siis Finnairiga nad koju ei saa. Võtsid vaiksemaks ja kustusid lõpuks hoopis.

Lend kestis 10h, ma magasin selle kestel võibolla kõva 2h, aga see selleks. Maandumine oli sujuv ja edasi jäi ainult teha viisa ja leida hostel üles.

Jõudsin siis viisa tegemise kohta. Täitsin avalduse ja ootasin järtsus, mingi megahunnik india riigi kodanikke oli minu ees. Siiralt loodan, et varsti saame viisavabalt siia tulla, siis jääb see jamamine ära. Lõpuks oli järtsus mu kord. Ametnik vaatas kõik üle ja küsis, et kas tagasisõidu piletit polegi, näitasin oma Laosesse sõidu voucherit, aga tema, et ei nii ei saa... Pekki küll, kerge närv tuli sisse, otsisin oma Luang Prabangi hosteli bookingu ka üles, mingi hetk kutsus tagasi, vaatas otsa, ja kirjutas avaldusele, et "By bus to lao". Sain järtsu numbri, et passikontrolli minna ja viisa saada. Ja nagu ikka kuskil poole 9 paiku hommikuti on ju piirivalves vahtkonna vahetus. Noh, see lisas mu ootamisele veel 20 minutit. Lõpuks oli siiski minu kord, kõik sujus. Lippasin pagasilindi juurde, aga mu kott oli juba kõrvale tõstetud, võis öelda, et olin Tais.

Edasi liikusin rongijaama, sest hosteli emailis oli juhend, kuidas nendeni jõuda. Expressiga Phaya Thaisse. Arvasin, et võtaks nüüd takso, aga oli ju kell pool 10 hommikul, seal oli tipptund sisuliselt. Üks arvas, et läheb 200THB, noh siis läksin sealt Skytrainiga natuke edasi, siis jooksis juhe kokku. Bussid küll käisid, aga ma ei näinud õiget numbrit ja lõpuks ajasin mingi tüübiga juttu ja sebis mulle 200 eest tuktuki, hiljem mõistsin, et selge röövimine, aga vässu oli peal ja pohuism laes, seega olgu nad rajakad õnnelikud.

Hostelisse jõudsin siis umbes 4h peale maandumist. Hostel on mega, soovitan sajaga. Born Free Hostel, omanikuks on šveitslasest Kevin oma tüdruksõbraga. Koht on megatsill ja suht odav ka, mingi 250THB kandis, aga tuleb ette bookida, sest megapopp koht. Peale 1te sain sisse tsekitud ja tegin väikse PKK ja magasin natuke, sest vässu oli peal. Õhtul hängisin teiste tegelastega veits ringi tegime õhtusöögi, Kevin näitas Hangover II ja võis päevaks kutsuda.

27. sept.
Magasin megahästi, kuna hostelil on kaks tuba, kus mõlemas on mingi 12 kohta. Aga üks tuba on AC'ga. teine ventikaga ja mul õnnestus saada AC'ga, siis uni oli hää. Aga ilmselt poleks vahet olnud väga, väss oli nahavahel ja kuumus ka just ei erguta väga. Hommikul oli plaan, et teeks mingi tripi veetaksoga, Patricia(NL) ja Lewis(AUS) üritasid miskit orgunnida, aga kuna Lewis vahetas hostelit ja tal läks kuidagi megakaua aega, siis läksime hoopis, mina, Patricia, Karen(CAD) ja üks USA tsikk isekeskis hängima, et jõe äärde jõuda. Jõe ääres veidi jalutatud, otsustasime, et teeks kerge tuuri, pakkumisi tuli kõvasti. Oleks saanud 200THB per kärss, aga USA tsikk loobus, siis me kolmekesi maksime vahe kinni, mis seal ikka. Ütleks nii, et see paarsada bahti tunniseks jõetripiks kulutada oli tegelikult lahe, nägi igast värki, panen pilte selle kohta.

Õhtul tegi Kevin Bangkokis meile öise velotuuri. Võiks öelda, et tegemist on suhteliselt eksklusiivse ja väga väga laheda tuuriga. Ta nimelt võtab ainult 2-3 inimest endaga kaasa ja sõidutab seal, kus teised ilmselt kunagi sind ei sõiduta. Megalahe kogemus, Born Free hostelisse satute, siis küsige, millal tal kohta ja aega on, soovitan sajaga. Sõit kulgeb Bangkoki metsikus liikluses, hämaratel tänavatel ja kohati täitsa valgustamata urgastes, turgudel, megaäge kogemus, kui velotamine istub ja tahad umbes 3h õhtuses Bangkokis kimada. Kohati oli rada kitsas ja sutsu on vaja siiski osata ratast valitseda, et midagi võiks rattast ja tema käsitsemisest teada. See oli minu Bangkoki tipphetk. Osalejaid oli siis tookord 4, Kevin, mina, Lewis ja Patricia. Maksis 200THB, aga eeldus on, et ööbid BFH's. Õhtul läksima Khao San Roadile, tegime mõned õlled, käisime reggea baaris ja tsillisime niisama öö mööda.

28. sept.
Laisk ja kergelt eelmise õhtu mõjude all möödunud hommik, aga otsustasime siiski minna osadega Grand Palace'isse. Pikad püksid kotti, kinnised jalatsid jalga ja minekut. Kohale jõudes selgus tõsiasi, et pilet oli megakallis, 500THB'd. USA tsikk loobus jällegi, me siis Patricia ja Kareniga otsustasime, et ikkagi läheme ja käime selle asja läbi. Karenil olid jalas liibukad, aga nendega teda sisse ei lastud, et naised, liibukatega ei saa, isegi kui need on varvasteni pikad. Kuna Karenil läks lisariietuse saamisega megakaua aega, siis me Patriciaga liikusime edasi. Smaragdi Budha tempel oli täitsa kena ja huvitav, palee ise oli ka selline kena, aga kas see just 500 väärt on, on iseasi. Aga poogen, mis tehtud, see tehtud. Kuna minu reserveeritud ööd olid tänaseks läbi, siis peale palee külastust pidin endale uut öömaja otsima hakkama, aga ma väga ei kiirustanud sellega. Tuli välja, et ka Laural(IRL) oli öömaja vaja, istusime siis BFH lobbis ja arutasime, et aega on selle kiire asjaga, kell oli kuskil pool 5 :) Aga õnneks on Kevinil hulka sõpru, kellel on ka hostelid või külalistemajad ja lõpuks me Lauraga saimegi hoopis Pauli hostelisse, nimega Lilly's hostel, mis oli ümber nurga Kevini omast. Tuba oli väiksem, inimesi vähem, aga igati vinks vonks koht.

29. sept.
Minu viimane täispäev BKKs. Otsustasime Simoniga peale kerget mõtiskelu, et võiks midagi teha ja otsustasime, et läheme lamavat Budhat vaatama. Hakkasime siis sinna jalutama, sest see oli Grand Palace'i taga. Tee peal sai tunda mingit kehva poolt BKKst, mingi mutt surus mingid seemned mulle pihku, viskas need laiali ja siis küsis raha, pekki, noh. Siis teine asi veel, tüübid ütlesid, et see Wat Pho on kinni, et temal siin sõber tuktukiga, teeb teile tiiru mujal ja küsib ainult 20THB per kärss ja toob tagasi, kui see lahti on. Saatsime ta Simoniga perse, ütlesime, et me jalutame siiski omal käel ja veedame aega, kui see tõesti kinni on. Loomulikult ei olnud midagi kinni.

Sissepääs 100THB'd. Ütleks, et seekord oli lahedam ja väärt seda raha, sest saime ka tasuta vee selle eest. Lamav Budha oli tõesti megasuur ja seal sai kolada erinevate Budhade juures.

Õhtul Kevin näitas oma hostelis filmi ja hiljem ma Pauli juures tegin mõned õlled, teadmisega, et järgmine hommik vaja vara tõusta, et edasi liikuda Sukhothaisse.

Võiks öelda, et olen Bangkoki tripiga rahul, linn nagu linn ikka. Bangkokis elu keeb nagu supiköögis.
Pilte saate loodetavasti natuke hiljem, sest see masin, mille taga ma seda trükin ei suuda mu fotokat lugeda ja ma ei viitsi restarti ka teha sellele hetkel, õhtu käes ka juba.

Olge muhedad...