5 kuud seljakotiga

Nüüdseks on siis pool reisust läbi ja vahepeal vöiks väikse kokkuvötte teha. Alustuseks üldisem ja siis veidi ka riikidepöhiselt.

Reis on kulgenud suht viperusteta ja siiamaani väga lahe olnud. Väga palju inimesi olen kohanud. See, et sa üksi reisid ei tähenda, et sa üksi kogu aeg oled, pigem tähendab see pidevaid uusi ja huvitavaid kohtumisi. Motoks siis: "When you travel alone, you are never alone". Mönedes vähem populaarsetes sihtkohtades vöibolla tekib aegajalt momente, kus töesti väga ei kohta uusi inimesi, sest pole kaasreisijaid ja kohalikel on enamasti omad tegevused ja ka nende inglise keele oskus on olematu vöi väga väga piiratud. Aga see ei morjenda, sest aegajalt on ka üksi olla hea.

Kui mul enne reisi olid kahtlused, et 5 kuud on ehk liiga pikk aeg, siis tegelikkus on hoopis midagi muud. Minu jaoks on see piisav. Olen nagunii Eestist ära olnud juba pea 2 aastat. Hetkel olen rahul, et vötsin aega reisi nautida.

Kohalikud inimesed on köik söbralikud ja pole väga pealetükkivad, aga seda ainult juhul, kui nad ei müü vöi ei paku midagi. Kui sellest pakkumisest ja müümisest üle olla, siis on köik tegelt vägagi tsill.

Kaasrändurid on enamasti sellised rohkem boheemlaslikkusele kalduvad kujud ja suur osa reisib kuskil 2-3 kuud, osad vähem, osad pikemalt. Väga suur osa suitsetavad, suuremal osal on mingi tätokas kuskil. Alati on jagada mingi lahe lugu oma reisidest. Tihti sarnaste sihtkohtadega reisijad grupeeruvad teatud ajaks ja tripivad koos. Suurem osa on siiski nooremad, keskmine vanus on umbes sinna 22-23 kanti. Umbes pooleks on minu arust neid, kes on kogunud raha ja teine pool siis reisib vanemate kulul. Raha kogunud reisijad jälgivad pingsamalt eelarvet ja üritavad ikka odavamalt läbi saada.

Rahvustest. Väga palju britte ja hollandlasi, sekka usakaid ja kanadalasi. Omajagu prantslasi. Möningad sakslased. Üksikuid itaallasi, hispaanlasi, rootslasi, norrakaid, belglasi. Soomlased liiguvad alati kuidagi ühes kohas koos. Paar lätlast, paar venelast. Eestlasi kohtasin kambodzas ainult hetkel. Korealased, hiinlased ja jaapanlased liiguvad ka siinkandis natukesehaaval. Jutt siis seljakotiränduritest, sest turistidena liikuvaid inimesi on palju, eriti turistimekades.

Elustolust ka veidi. Viimase kuu jooksul ma pole habet viitsinud ajada, nagu piltidelt näha. Aga see on seljakoti reisijate puhul levinud. Vahepeal ajad küll maha, aga siis jälle laisalt kasvab tagasi.

Lisaks pole ma viimse kuu jooksul saanud nautida sooja dushi, sest külma dushiga kohad on kövasti soodsamad. See pole enamasti probleemiks, aga vahel dushi all olles mötlen küll, et krt tahaks sooja dushi alla vahelduseks. Aga elab üle, olen valinud sellise elu, ei vingu.

Elades ühikatoas, pakin alati oma asjad kokku, et hiljem poleks arusaamatusi. Kott on koos ja valmis nagu söjaväes. Elades eraldi toas, siis lasen rihma veits lödvemaks, aga väärtasjade osas säilitan korra. Hea kui on kapp, mille saan oma tabalukuga lukku panna.

Kui mingit matka vöi muud tegevust parasjagu käsil pole, siis olesklen niisama ja naudin elu ja olu. Lugenud olen omajagu, blogima peab, onju. Seda saan läbi telefoni teha kui wifi on olemas. Lisaks planeerin veidi oma trippi. Ilmselt peab seda lähiajal ka majutuse möttes rohkem tegema, sest jöulud tulemas. Reisuplaanid muutuvad pidevalt, hea kui saab kohalikelt nöu küsida vöi inimestelt, kes seal käinud on, kuhu minna planeerin. Kui sihtkoht ei tundu peale seda atraktiivne, siis välistan selle ja valin uue koha.

Vötaks siis riigid ka veits kokku, algul eraldi ja siis koos.

Tai, öigemini siis pöhjaosa.

Väga tuntud turismisihtkoht maailmas, seega elav, väga palju pakkumisi ja palju vöimalusi petta saada ja pettuda. Üldiselt on siin väga lihtne reisida ja siin saab väga palju kaubelda ja peabki seda tegema, sest muidu imetakse sind rahast tühjaks kiirelt.
Kuritegevus ja vargused pidada olema arvestataval tasemel, eriti turismikeskustes ja suurtes kohtades. Kui keskustest välja saab, siis on inimesed lahked ja ausad, sest suur enamus on usklikud ja ei taheta buddhaga raksu minna.
Ma tegelikult vötsin väikse osa ette. Ja hetkel kogu reisi jooksul on ainus koht kuhu oleks vöinud jöuda justnimelt Tais. Nimelt Pai linna oleks vöinud ka jöuda, aga mis seal ikka.
Tais on tänavatoit odav, ölu keskmine ja majutus oli sel hetkel ka keskmine. Transport pole ka köige hullem ehk keskmisest suts odavam. Ma räägin bussidest, mitte motodest vöi tuktukidest.

Laos

Laos on vägagi mönus koht. Elu on rahulik, inimesed ausad ja söbralikud. Selles riigis ei teki tunnet, et see oleks pätte ja vargaid täis. Inimesed elavad küll vaeselt, aga kommunism ja budism paneb inimeste jaoks paika selle, et keegi naljalt kriminaaliks ei hakka.
Inimesed on söbralikud, kohalike keeleoskus pole alati köige parem, aga saab hakkama.
Tänavatoit on kallim kui Tais, majutus odavamate killast pigem, ölu on keskmine. Transport on keskmisest kallim.

Kambodza

Sellesse riiki läksin teatud eelarvamusega. Oli osasid, kellele meeldis ja osad kellele Kambodza üldse ei meeldinud. Kahtlesin natuke, aga nüüd vöin öelda, et kahtlustel polnud väga alust. Kambodza ongi riik, mis sulle kas meeldib vöi ei meeldi üldse. Ja eks oleneb ka sellest, kus sa käid ja mis kohti külastad. Mina soovitan minna ja minna välja ka keskustest. Seal on elu veidi teisem.
Kambodzas peab olema ettevaatlik igasugu skeemitamiste osas. Ma ise küll ühtegi ei sattunud, aga lugusid blackjacki skeemist kuulsin ühelt küll. Ilmselge, et asju ripakile pole siin mötet jätta, aga see kehtib tegelikult igal pool nii. Keskustes öösiti üksi ringi kolada pole ka mötet, vöid röövimiste ohvriks sattuda. Kui minna öhtul välja eesmärgiga korralikult pidu panna, siis jäta väärtasjad koju ja vöta ainult sulli öhtu jaoks, kahju väiksem, kui midagi juhtuma peaks.
Kambodzas kohtusin kohalikega ka kuidagi rohkem. Nende keeleoskus oli veidi parem kui Laoses, aga siiski oli palju neid, kes mömmigi ei saanud aru. Väiksed lapsed oskasis üllatavalt hästi inglise keelt, aga siis nad pidid ka tööd tegema, millest oli kahju, sest siis nad kooli ei jöudnud kahjuks.
Kambodzas oli minu arust märkimistväärt veel see, et pooled autodest oli Lexusjeebid.
Tänavatoit oli Laosega vörreldav, hinna poolest siis. Ölu oli odav, majutus oli odav, transport oli odav.

Kolme riiki vörrelda ei anna, sest reisida oli neis köigis lahe. Igal riigil on omad head ja vead. Igas riigis tekkisid minu jaoks kohad kuhu vöiks tagasi minna. Kagu-Aasia kuulsaim hüüdlause on "Same same, but different." Vöin öelda, et kohati see täitsa kehtib. Mingis möttes samad, ent siiski erinevad.

Löppu veits statistikat ka siis reisust.

Kaalust olen alla vötnud, kui palju, ma ei tea, aga köhuke on väiksem.
Habe on kasvanud viimased kuu aega juba.
Kohanud kaasrändureid, kellega rohkem kui paar söna vahetanud, ütleme kuskil 80-90. Huupi number, kui aus olla :)
Järjest külma dushi all käinud: nüüdseks üle kuu aja.
Raha kulunud riigiti hetkel siis
Tai: ~300€
Laos: ~530€
Kambodza: ~600€

25. nov. Hommikul bussiga Sihanoukville'i. Kohale jõudes, nagu ikka armaada tuktuki vendasid vastas. Uurisin ühelt moto vennalt, et palju Utopia hostelisse on, vastus 3$. Kauplesin, mis ma kauplesin, lõpphinnaks kujunes 2,25$.

Hostelis küsisin endale 2$ ühikatuba, aga hoopis anti 1$ne. Algul ei saanud arugi, aga mis seal ikka, vahet pole. Eks elab üle selle kaks ööd seal ühetaalases toas. Sõin kõhu täis ja põrutasin randa.

Algul tegin niisama tiiru, aga hiljem otsustasin ujuma ka minna. Ujudes avastasin, et ühel baaril lehvis eesti lipp. Loomulikult kolistasin veest välja ja läksin uurima. Baariks siis Cafe Amigo, asub teine Serendipity rannal, suht lähedal kaile. Väga ei anna mööda minna :) Kohal oli Kati, kellega ajasin törtsu juttu ja põrutasin hostelisse tagasi.

Õhtul kolistasin teise eestlaste omatud kantsi ehk siis Beach Road hotelli ja otsustasin seal einestada. Ajasin veits ka Kelliga juttu. Kõht täis, otsustasin Cafe Amigot uuesti väisata.

Amigos oli nüüd kohal ka Kati ema Aili, kes oma mehega selle baari seal ostnud olid ja nüüd juba pea 2 aastat seal elavad. Ajasime pikalt juttu, tore oli.

Liikusin tagasi hostelisse, kus kohtusin uuesti poolaka Viktoriga, kellega kohtusin paar õhtut tagasi Koh Kongis. Ta oli seal koos kolme Belgia tsikiga, Anna, Lisa ja Tinega. Kõik 23-aastased, just ülikooli lõpetanud, otsustasid enne, kui tööle lähevad teha 2,5-kuuse tripi. Tsikid otsustasid poest viskit osta ja siis seda lahendada. Liitusin nendega, ostsin ka väikse lapiku. 0,7ne maksis 1,5$ poes ja lapik 0,85$. Mingi hetk ma kustusin ära ja läksin magama ära. Osad rokisid suht hommikuni.

26. nov. Hommik kulges tsillimise tähe all. Peale lõunat ujusime hosteli bassus ja võtsime asja rahulikult. Kuskil kella 3 paiku otsustasime, et liigume Otrese randa ja teeme seda jala. Aega võttis kuskil 45 minutit võibolla ka kauem, aga me jalutasime rahulikult.

Tüdrukud tahtsid uurida, kas on võimalik purjekat rentida või ratsutada. Lisaks uurisid nad ka purjelaua rentimise kohta. Kui päike hakkas horisondile lähenema, siis läksime Tinega ujuma ja vaatasime päikseloojangut vees.

Kui päike kadus, otsustasime, et peab tagasi kiirustama, sest rannad ei ole siin pimedal ajal just kõige turvalisemad. Kiiresti kõndides jõudsimegi kenasti tagasi. Õhtul ma läksin üksi välja kolistama.

27. nov. Hommikul sain Belgia tsikkidega kokku, lisaks vahetasin oma toa kallima vastu, sest see 1$ tuba oli tõesti tegelikult suht saast. Lisaks ostsime praamipiletid Koh Rongi saarele. 18$ edasi-tagasi pilet.

Võtsime tuktuki, et minna Otrese randa. Hinnaks oli 5$, kauplesin 3,5$ peale. Tsikid oleks vist 4$ ka nõus olnud. Otresel Anna ja Lisa võtsid purjelaua, tuult oli tiba, seega kannatas võtta küll. Me Tinega tsillisime niisama. Vahepeal hakkas vihma ka sadama, lisaks jõudis Liie ka kohale ja ma sain teada, kus ta peatub.

Tellisime tuktuki, seekord kauplesin 4$ peale ja tagasi. Kuna kõigil oli nälg peal, siis tegime kiired söögid ja ma lippasin Liiega kokku saama. Väga lahe oli lõpuks ka ühte tuttavat nägu üle pika aja kohata :) Läksime Liiega ujuma, lisaks liitusid veel mõned Liie kambajõmmid. Ajasime pikalt juttu ja nautisime mõnusat ilma.

Otsustasime, et õhtustame koos kuskil. Kokku saime kuskil pool 8. Esimese asjana liikusime Amigosse, sest Liiel oli soov see üle vaadata. Tegime mõned joogid ja asusime õhtusöögi kohta otsima. Otsustasime india resto kasuks. Tore õhtu oli koos Liiega aega veeta. Ise läksin ka varakult magama, sest hommikul pidi varakult paadi peale minema.

28. nov. Hommikul vara üles ja paadi peale. Koh Rong ootas meid. Sõit kestis kuskil 2 tundi. Kohale jõudes jagati teiste rändurite poolt infot, et kus on mis ja kuidas jne... Minu arust väga lahe, eriti kui sul pole midagi reserveeritud ja tuled saarele tsillima.

Kõik see toimus Coco baaris, kus me kuulasime info ära, tsillisime veel natuke ja siis alles hakkasime otsima midagi. Ma suutsin sisuliselt kohe leida koha, kus voodi maksis 3$ öö. Ilmselgelt saare kõige odavam majutus. Bungalod maksavad seal kuskil 10st taalast, kuni 25-30 taalani välja. Ja ühikakoht maksab 5$ öö enamus kohtades.

Majutus olemas, ei hakanud pikalt aega viitma, vaid regasime end kella 1sele paaditripile. Maksis 8$, kestvus 1st 6ni. Sisaldas snorgeldamist, kalastamist ja grillimist päikeseloojangu taustal.

Paadiga esimene sõit 20 minutit ja võis vette hüpata. Päris lahe oli jälle üle pika aja snorgeldada. Kokku kulutasime seal aega umbes tunnike, selle aja sees tuli ka üks korralik padukas. Edasi liikusime Koh Rongi teisele poole, kus asub siis saare pikim rand, mis ilmselgelt kannab nime Long Beach. Selle lähedal hakkasimegi kalastama.

Viskasime liinid vette, aga ma ei saanud kohe nipist aru ja ei saanud ühtegi kala esialgu, aga kapten muudkui kiskus neid välja veest. Vahepeal liikusime rannale lähemale ja jätkasime kalastust. Kapten näitas nipi kätte, kuidas seda teha. Peale seda kiskusin ka 2 kala välja. Sööt sai otsa ja kala oli ilmselt piisavalt, et kõhud täis saada, liikusime kaldale.

Ilm muudkui padutas vahelduva eduga. Kaldale jõudes sadas jälle kõvasti vihma. Kui vihm järgi jäi, siis kiirelt grill käima ja sisuliselt kõik kalad, mis püüti, ka grillile läksid. Väga hea oli. Eriti huvitav oli neil mingi kalakaste, mis oli veits terav ent samas hapukas. Mingid kivid olid sees.

Päike loojus seekord siis pilvede taga. Tagasisõit toimus pimedas. Lahendasime paadikaaslastega ühe Mekongi ära. Tagasi koju jõudes tulid veel ühed kohalikud ja sõbrunesime nendega. Õhtul saime nendega veel kokku Cocos. Seal oli ka õllepongi turniir, millest ka kõik osa võtsid. Ma olin Tinega ja me saime esimesel ringil juba pähe. Lahe õhtu oli.

29. nov. Kuna Anna ja Lisa läksid hommikul sukelduma, siis meil Tinega polnud suurt midagi teha. Ma otsustasin veits ringi kolada ja läksin ranna lõpuni. Sealt edasi läbi dzungli teise randa. Dzunglis nägin tuukanit. Kuulsin, et keegi lehvitab kuskil peakohal tiibu, vaatasin üles ja seal ta oli. Tegin paar klõpsu ka.

Teine rand tundus ka päris pikk olevat, lisaks oli seal mõned inimesed, kes ka uudistasid ilmselt ringi. Tagapool paistis üks puidust kai. Jalutasin sinna, tuli välja, et seal olid bungalod jälle. Sisuliselt täiesti eraldi, et kui keegi tahab rahu ja vaikust, siis see on juba päris hea koht. Jalutasin tagasi.

Õhtusöögil tutvusime ühe Lõuna-Aafrika härrasmehega, kelle tööks oli alkoholipudelitele siltide tegemine. Tuli välja, et ta oli kunagi disaininud Stella Artois klaasi. Belgia tsikid läksid eriti leili, sest teatavasti on Stella Artois belgia uhkus. Naljakas oli seda kõrvalt vaadata. Nad suisa küsisid mehelt autogrammi. Mida kõike reisil ka ei näe ja ei kuule ja teada ei saa :)

Õhtul kohtasin jälle Patriciat. nautisime suurema kambaga live muusikat. Hiljem avastasin veel, et ühes baaris on võimalik teha üks õlle "shotgun" oma riigi eest. Eestil oli seal 2 punkti, lisasin sel õhtul veel ühe punkti. Õlle shotgun on siis selline asi, et õllepurgi alla tehakse auk, mille kaudu pead õlle ära jooma. Kõik käib kiirelt, kui teed ülevalt tavalise augu lahti. Kanadas nägin seda esimest korda, aga Koh Rongil proovisin järgi ka.

Ahjaa, öösel ärkasin üles, et vetsu minna ja kogu rand oli kottpime ehk siis kõik genekad olid seisma jäetud, minu arust oli see megalahe.

30. nov. Hommikul Lisa ja Anna läksid jälle sukelduma, nad võtsid kursuse endile, et edaspidi isekeskis sukelduma minna. Ma lugesin niisama raamatut ja tukkusin vahepeal. Enesetunne oli ka selline 85-90% ehk mitte kõige parem.

Õhtul hängisin tsikkidega ja ootasin sisuliselt seda, kui saaks pimedas planktonitega ujuma minna, sest see oli meil lõpuks kavasse võetud. Lõpuks otsustasime, et lähme vaatame need planktonid üle. Väga lahe oli, hullult äge on ikka, kui sinu liigutuse peale mõned sellid endast valgust välja kiiskavad. Ma olen seda kunagi ennem ka teinud, aga alati on lahe. Läksin varakult magama.

1. dets. Kuna sukeldumiskursus oli endiselt käimas, siis otsustasime Tinega, et võtame ette tripi teisele poole saart läbi dzungli, Long Beachile. Otsustasin, et proovin paljajalu seda teha, sest saarel olin enamus ajast paljajalu, peale seda, kui ma oma plätud peaaegu kadunuks pidasin. Aga igaks juhuks võtsin jalatsid ka kaasa.

Algus oli ülesmäge, aga kenad vaated tagasi olid ilusad. Mingi hetk oli laugem ja siis tuli sisuliselt alla ronida suhteliselt järsust ja kivisest kallakust. Randa jõudes, mõistsime, et see kõik oli seda väärt. Aega võttis see kuskil 45-50 minutit.

Asetasime oma asjad lähima puu alla, mille küljes rippus ka võrkkiik. Esimese asjana ujuma, sest matk võttis ikkagi naha märjaks. Ja peale seda tsill rannal. See kõik oli väga mõnus, selliste hetkede nimel tasub reisida.

Otsustasime tagasi liikuda, ma jätkasin oma paljajalu trippi. Tagasitee oli ka lihtsam. Õhtul jällegi tsill ja mõned õlled. Tõstsin Eesti skoori 3lt 4le shotgunides siis.

2. dets. Kuna oli otsustatud, et sel päeval liigume Sihanoukville'i tagasi, siis hommikul checkout ja sisuliselt terve päeva lugesin raamatut Coco teisel korrusel, nautides tuult ja sooja ilma. Ostsin veel enne paadi peale minekut särgi, mille peale on kirjutatud "Anything that can Koh Rong, will Koh Rong". Võib öelda, et meene Kambodzast.

Pean mainima veel, et kõik need päevad v.a. esimene päev Koh Rongil puhus kena surfituul(6-9m/s), aga see ei pidavat olema tavaline, vaid kestma lühikest aega, kui vihmahooaeg läbi saab. Aga mulle sobis, ilm oli ja tundus jahedam ja mõnusam.

Õhtul checkin Utopiasse, õhtusöök ja tsikkidega välja. Mingi hetk maksis viskiämber 1$, sisuliselt ainuke kulu tol õhtul väljas käies. Targalt tegutsedes on võimalik väga vähe raha raisata, samas suht purju ennast juua.

3. dets. Suht vaikne päev, hommikul Otrese randa ja tavaline ranna tegevus minu poolt, kuskil varju ja raamatut lugema, vahepeal külma õlut nautides. Kuna see oli minu eelviimane õhtu Sihanoukville's, siis otsustasime, et sel õhtul rokime tsikkidega väljas. Mõeldud tehtud, nalja sai kõvasti, tasuta jooke sai veel rohkem, aga samas oli kõik kontrolli all. Kell pool 4 sain magama.

4. dets. Eesmärk oli leida endale lühkad. Kolasin siis ringi ja mingeid väga suvalisi ka ei tahtnud. Ilmselt oleks täitsa suvalised saanud mingi 5$ eest, aga ma otsustasin selliste kasuks, mis mulle tundusid normaalsed ka hiljem kanda. Maksin 11$.

Õhtul ajasin veel Amigo inimestega juttu ja nats tsillisin Belgia tsikkidega. Üldiselt võtsin rahulikult, sest järgmine päev varakult ootas mind buss, mis mind Phnom Penhi jälle viib. Kuna reedel lendan Indoneesiasse.

5. dets. Hommikul vara üles ja bussi peale, umbes 5 tundi hiljem olin kohal. Suht otse lasin tuktuki vennal ennast Happy 11sse viia, kus ka hetkel seda juttu sisse trükin.