5 kuud seljakotiga

23. nov. Hommikul vara üles ja buss tuli järgi, minivan öigemini. Korjati veel hunnik inimesi üles ja söit algas, kuni mingi hetk öeldi mulle, et pead ümber ronima teise bussi peale, mida sai ka tehtud. Veel paar tundi loksumist ja Koh Kongis ma olingi.

Bussikas oli linna keskusest umbes 2km kaugusel, siis kauplesin moto venna 2$ eest linna keskele. Otsisin Paddy Bamboo Guesthouse üles.

Otsustasin teha ühepäevase dzunglimatka, kuna ühes kohas oli grupp minemas, siis 27$ eest sain liituda.

Öhtul leidsin oma hotellist eest meie armsad 6-varbalised löunanaabrid. Kokku oli neid 4. Üks neist töötas rahvuspargis rangeri ehk siis maakeeli dzunglivahina.

Tuleb välja, et 5st vahipunktist 4s töötavad välismaalased, sest kohalikke ei usaldata. Kutt ütles, et ta ei saa usaldada ka södureid, kes temaga reidil kaasas käivad. Pöhitöö ongi salakütte ja raidureid jahtida.

Kunagi oli Kambodza dzungliga kaetud, nüüd on suurel osal lageraie tehtud. Ja suur osa loomi ära tapetud seoses sellega.

24. nov. Kell 8 korjati mind ja veel 3 tsikki peale, söitsime matkakorraldaja kontori juurde, kus ootas veel hunnik inimesi. Korjasime need ka peale ja söit dzunglisse algas.

Vahepeal oli kerge peatus, kus kontrolliti sokid ja püksid üle. Kuna mul oli lühimad sokid jalas, siis laenati mulle jalkasokid, sest dzunglis pidavat kaane olema. Lühkadega olin ainuke inimene.

Jöudsime oma matkaraja algusesse ja matk algas. Polnud ammu sedasi matkanud, lahe oli. Üks sell meisterdas köigile matkajatele kaanitörjumispulgad. Millest oli megapalju abi tegelt. Pidevalt kontrollisime kaanide olukorda oma sokkidel ja pükstel.

Mul olid murkkollased sokid jalas, siis selle pealt oli hea kaani silmata. Musta tossu pealt juba natuke keerulisem, aga sai hakkama.

Peale paari tundi matkamist tegima löunapausi. Koht, kus see toimus kubises kaanidest. Metsik, selle koha peal lükkasin endalt maha oma 4-5 kaani.

Köikidel soovitati istuda pingile ja jalad üles tösta ja toimis. Söök läks nagu mutiauku, riis, kana vöi kala ja veits juurikaid lisaks. Hea oli. Kerge puhkus otsa.

Poolteist tundi hiljem olime kose juures, kus sai ujuda ja ei pidanud enam kaanide pärast muretsema. Ujuda oli meegamöönus, eriti selles kargelt kosutavas vees, ei see polnud külm, aga lihtsalt peale higistamist megahea.

Mingi hetk ühepäeva matkajad korjati kokku ja asusime tagasiteele. Mina ja üks inglise härra. Löpuni oli umbes 1,5 tundi.

Kuulsime löpupoole, et kipub müristama. Välja saime, siis oli ka pilvi näha. Veel üks kiire kaanide kontroll ja motikate peale ja rajakas hakkaski tibutama. Motte kövasti, aga omajagu.

Jöudsime vahepeatusse. Kontrollisime, et ega mujal kaane ei ole. Leidsin endalt ühe jala pealt. Pole örna aimugi, kuidas see rajakas sinna sai. Teine tüüp leidis varvaste vahelt kaani, päris verine värk. Puhkasime veits ja mötlesime, et ootame vihma möödumist, aga oli aeg edasi liikuda.

Vihma sadas ja iga kilomeetriga tuli seda vihma üha rohkem. Motika tagaistmel paduvihmas istuda on omaette kogemus. Söita oleks raske olnud, eriti ilma prillide vöi viisirita, nagu mu motojuht ka oli. Vihmapiisad olid ikka päris ebameeldivad.

Mingi hetk möistsin, et nüüd olen munadeni märg. Ühtegi kuiva kohta kehal polnud. Ainuke mure oli seljakotis olevate fotoka ja telefoni pärast. Ja jahe hakkas ka, vöiks öelda, et suisa külm oli.

Hotellis riided seljast ja külma dussi alla, mis tol hetkel tundus isegi soojana. Tegin all ühe sooja tee ja ühe nuudlisupi. Ronisin toas teki alla ja mingi hetk tuli soe kontidesse tagasi. Ostsin pileti Sihanoukville'i.

Kokku lükkasin siis endalt maha umbes 30 kaani. 3 rajakat said veidi mu verd ka maitsta. Krt kui kaua need hammustused veritsesid. Lisaks mu ühed lühikesed püksid rebenesid ja ma viskasin need minema.

Matkaseltskond vahepeatuses

Raja alguses

Matkal

Lendsisalik

Puhkehetk

See roheline õis on vett täis ja püüab sedasi putukaid ja siis sööb need ära

Enne lõunat

Peale lõunat

Lõpuks kose juures

Kõik kontrollivad, ega rohkem kaane ei ole kuskil

Oh seda rõõmu vettehüppel

Jeeee

Kena koht oli iseenesest

Siin pildil on üks nahkhiir

18. nov. Südaööl, öigemini peale südaööd korjati mind minibussi peale, viid ööbussi ja söit Phnom Penhi poole algas. Magamisasemed olid seekord veidi teistsugused, aga pöhimöte sama. Veits sain ikka magada ka, aga ega see ööbuss pole suurem asi ikka.

Hommikul, kella 7 paiku olime kohal. Uurisin siis, et kuidas ma edasi saan ja kae imet, kohe pandi teise bussi peale. PPst Kampoti kulus umbes 3-4 tunni jagu söitu.

Otsisin Blisfull hotelli ja kuna ma umbes teadsin, kuhu ma minna tahan vöi siis tegelt mitte, siis kondasin algul isekalt ringi. Löpuks 2000rieli ehk 0,5$ eest lasin ühel motomehel mind viia Blissfuli hostelisse.

Sain omale toa, mis maksab 3$ öö. Puhkasin ja tukastasin veits. Hiljem kolasin veidi linna peal ringi. Öhtusöögi tegin naaberhostelis, sest seal oli esmaspäeva hulluse pakkumine, mis tähendas, et iga taala eest, mis sa toitu tellid saad tasuta ölle. Tellisin spagetti bolognese, see oli megahea, lisaks oli megasuur portsjon. Maksis 4,5$. Pole ammu sellist suurt portsjonit näinud.
Hiljem lahendasin oma öllesid piljardilaua juures ja tutvusin tüüpidega, kes Kampotis juba pikemat aega viibinud.

19. nov. Hommikul rentisin motika ja vötsin suuna Bokori mäe suunas. Sealt on hea vaade ja kunagi oli seal kasiino.
Hetkel tahetakse sinna üks hästi suur kuurort ehitada. Plaanid olid ka seal näha ja need olid ikka vägagi mastaapsed. Hotellid ja elumajad, kokku mahuks sinna puhkama/elama umbes 100000 inimest. Ma muidugi otseselt ei möistnud, et miks sellise koha peale, aga ju siis on hea.

Söit Bokori mäele oli pikk, kuskil 45-50km, aga huvitav ja kenade vaadetega puude vahelt. Mingi hetk tuli teel vastu üks suur buddha kuju. Rahvast oli seal omajagu, puhkepäev oli siin. Varsti kontrolliti piletit, mille ostsin enne mäkke ronimist, maksis 2000rieli.

Tee läks kaheks, otsustasin keerata vasakule, et uurida templit ja hotelli, mis seal oli. Hotell oli uhke ja suur, aga liikusin kohe edasi templi juurde. Templihooned nägid vägagi iidsed välja.

Otsustasin edasi liikuda ja mitte tagasi, vaid edasi uurida, hiljem selgus, et oli öige otsus, sest sain ringiga kose juurde löpuks. Kose juures oli omajagu rahvast, veepühad ehk siis maakeeli oli rahval vaba päev. Tundus, et seal olid kokku tulnud väheke rikkamad kambodzalased.

Hakkasin tagasi liikuma, aga ma polnud veel üles leidnud vana kasiinot. Leidsin selle löpuks üles. Kasiino taga avanes vägagi kena vaade. Tagasitee oli allamäge ja vägagi kiire.

Peab mainima, et see tee jalamilt üles mäkke oli väga hea ja suhteliselt uus ka. Kohe mönus oli seal kimada. Mäel tömbas pilve ja see kiskus ka temperatuuri alla. Söita oli jahe, aga kuskil poole maa peal oli jälle vana hea soe tagasi.

Öhtul oli hosteli baaris viktoriin ehk siis pubquiz night. Liitusin sveitsi kuti ja inglise tsikiga, meiega liitus ka Paul, kes hostelis töötas. Osad küsimused olid vägagi rasked, osad nöudsid inglise keele väga head oskust ehk siis emakeele tasemel. Matemaatiliste küsimustega sain ma önneks hiilata ja ei eksinud.

Enne muusikavooru olime teised. Muusikavoor oli Pauli tähehetk ja temast oli palju abi. Löpuks vöitsime punkti vöi poole punktiga, vahet pole, meie vöit. Peale au ja kuulsuse saime tiimi peale ka ölletorni ehk siis umbes paar liitrit ölut.

20. nov. Kuna ma jätsin motika teiseks päevaks ka, sest otsustasin hommikul otse Kepi söita., siis seda ma ka tegin. Ostsin veits kütet juurde ja söit Kepi algas. Oi kurja mis teeolud ja see tolm. Eriti kui möni auto mööda söitis. Kampotist Kepi on umbes 26km ehk siis hulka vähem, kui eelmine päev.

Tee peal oli üks suur hobusekuju, mis ka kaardil oli olemas, mille ma hostelist leidsin, Kep ei olnud enam kaugel ja tee muutus paremaks. Kimasin, selge siht Kepi linna kujul silme ees, kui järsku käis kurjakuulutav PSSSST!!!! Ja mis juhtus oli see, et tagumine kumm läks tühjaks. Paganas mötlesin, oli seda veel vaja.

Peatasin ühe kohaliku kinni, et kust ma abi vöiks saada. Ta suunas mind sada meetrit edasi, et sealt saab abi. Lükkasin oma motika siis viidatud suunas ja kae värki, oligi töökoda. Kohe vaadati üle, et mis siis viga on, ilmselgelt oli näha, et tagumine rehv oli iidvana ja kulunud. Küsisin hinna ja et kaua aega läheb. Hinnaks 15$ ja aega umbes pool tundi, mis seal ikka lasin neil selle köik ära vahetada.

Uus välisrehv ja siselohv olemas ja kimasin edasi, suht kohe tuligi Kep. Keerasin kuulsa krabituru suunas, sest köht oli tühi ja ma tahtsin merd ka lähemalt näha. Olen ju sisemaal kolanud viimased 1,5 kuud. Ostsin löunaks vardatäie krevette, väga head olid.

Liikusin motika suunas, istusin peale, kui üks näitas, et mul tagumine kumm tühi. Oh joppenbuhhen, mis siis nüüd. Uurisin jällegi ühelt kohalikult, et kus ma siis nüüd abi saada vöiks ja liikusin siis juhatatud suunas. Pidi olema umbes 500m, mingi hetk küsisin ühest majast, et kus ma kummi lappida saaks. Saadeti edasi, aga tüüp tuli muga kaasa ja aitas mu öigesse kohta.

Vöeti siis kumm maha ja otsiti samas lohvist auku ja kae rajakat, lohv oli defektiga ja igavene mölakas auk oli sees. Puhastati, pandi lapp peale ja maksin selle löbu eest önneks ainult 1$ ehk 4000rieli.

Otsustasin, et kiman ringi ja hoian rattal silma peal. Peale poolt tundi linna peal kimamist, otsustasin, et ehk nüüd siiski peab.

Soovisin veits varbad Kepi rannas liivaseks teha ja parkisin motika turismiinfo ette. Ja mis ma näen, üks rattur on seal ja mitte lihtsalt rattur, vaid köik tema rattariided on sinised ja kaetud kirjadega ESTONIA. Astusin ligi ja ütlesin ilma igasuguse aksendita selges emakeeles "Tere".

Uurisin siis, et kust tuleb ja kuhu minek ja kaua reisib, nagu igalt reisisellilt küsitakse. Ilmnes, et ta alustas Taist, sel hetkel läbis ta Kambodzat ja löppeesmärgiks oli Vietnam, kust ta ka koju lendab. Kogu tripp kestab tal ajaliselt 3 kuud. Nimeks oli Toomas. Jätsin ta askeldama, sest oli näha, et ta just saabus ja soovis hotelli minna.

Kondasin veits rannas, tegin varbad märjaks ja nautisin mereöhku. Liikusin krabiturule tagasi, sest tahtsin krabi süüa.

Seal oligi hulk restosid, mis köik pakkusid krabi. Istusin siis ühte neist maha ja tellisin kohaliku pipraga tehtud krabi. Nimelt Kampot on kuulus oma terapipra poolest, mida siin kasvatatakse. Aega kulus, aga toodi siis väike taldrik kahe suure krabiga. Kurja kui hea see oli. Liha kättesaamine kestast nöudis omajagu pusimist, aga see oli köik seda väärt ja see kaste oli megahea. Siiamaani mötlen ja neelud käivad, mmmm.

Aeg oli tagasi söita, tahtsin Kampotis ka veits tiirutada.

Korraks hostelist läbi ja söitsin siis saare peale, kus on soolaväljad. Söitsin omajagu, tegin paar klöpsu ka ja siis kimasin tagasi. Söitsin veidi ülesjöge ka. Uurisin ümbrust ja kondasin niisama. Hakkas hämarduma, otsuatasin hosteli naasta ja päeva öhtuks kutsuda.

Öhtul oli meie hostelis pokriöhtu, kus pidi 5$ sisse maksma, et mängima saada, otsustasin sellise summaga mitte mängida, niigi oli sel päeval ootamatud kulus. Liikusin hoopis naaberhosteli, kus kanada kutt mängis kidrat ja laulis ehk siis livemuusika öhtu. Seal kohtasin ka leedu tsikki, kes tuli kambodzasse, et Tai viisa teha ja veits ringi reisida. Ta elas aga hoopis inglismaal ja nagu ma aru sain siis pea kogu ta pere elas seal.

Väss murdis ja otsustasin magama ära minna.

21. nov. Suht tsill päev töotas tulla. Hommikul vötsin ühe kohaliku appi tölgiks, et motikas ära anda ja kutt ei küsinudki raha ratta eest. Super! Ülejäänud päev looderdasin niisama.

Öhtul söin jälle naaberhostelis köhu täis ja kuna ühes jöeäärses baaris oli livemuusika öhtu ja köik sinna läksid, siis liikusin ka sinna.

Igati lahe üritus ja seal oli ka palju kohalikke, kes ei olnudki ainult su raha peal väljas, vaid niisama söbralikud.

Palju tundus olevat valgeid, kes elavad Kampotis juba veits pikemalt. Pani mötlema, et kunagi peaks ka sedasi puhkama minema ühte kohta. Isegi mingi väike tööots ei teeks paha, kui see su elamise ära katab. Rikkaks siin riigis ei saa. Kampotis on selline mönus väikelinna höng, et soovitan siia tsillima kindlasti tulla, eriti kui on rohkem aega, et kohalikega rohkem lävida.

Huvitav elu ja palju uusi mötteid tekkis igal juhul sellest öhtust. Muusika oli ka lahe. Kmeerid oskavad rokkida küll.

22. nov. Hommikuti nagu ikka maksin järgmise öö eest ja otsustasin, et liigun edasi Koh Kongi järgmisel päeval. Ostsin bussipileti ka ära.

Ülejäänud päev ei teinud midagi. Lugesin ja kirjutasin selle postituse valmis. Hommikul kell 8 on buss Koh Kongi.

Vabandan ette 2ra, et j2lle ei tule postitused, nagu vaja, vaid viitega, aga puhates, pole aega sellega tegeleda pidevalt :) Ja kuna siin interneti punktis j2llegi ei saanud ma oma fotokast pilte k2tte, siis pildid tulevad hiljem.