Siem Reap ja Angkor

11. nov. Kuna sai siin hommikul vara bussiga sõitma asutud, siis enamus päevast kulus bussisõidule, kuskil poole neljaks õhtul jõudsime lõpuks kohale ka. Õhtul kondasin linna peal ringi ja muud midagi väga ei toimunudki.

12. nov. Hommikul rentisin ratta(1$ päevas) ja asusin Angkori poole teele. Poolel teel läks tagumine kumm tühjaks, kimasin siis tühja lohviga tagasi, et ratas ära vahetada. Sain uue ratta, kontrollisin tagumise ratta üle ja käskisin igaks juhuk vunki juurde panna. Uuesti kimama Angkori poole, kuna ma peateele ei sõitnud, vaid sõitsin suht sirgelt pea Angkor Watini välja, siis seal oli piletikontoll. Mul loomulikult piletit ei olnud, küll aga pidi see piletiputka kuskil 4-5km kaugusel olema. Ja loomulikult pakuti mulle, et motomees saab mu ära visata ja tagasi tuua ja kõike 2$ eest. Mis seal ikka, niigi olin juba sitaks aega kaotanud.

Jõudsime piletiputka juurde, ostsin kolmepäevase pileti. Pileti peale pandi ka mu näolapike, et ikka kindel olla, et see on minu pilet. Kolmepäevane pilet maksis 40$. Kohe läbisin ka kontrollpunkti, kus mulgustati esimene päev ära ja lubati uudistama minna. Kimasime tagasi.

Panin oma rattale hääled sisse jälle ja sõitsin Angkor Watist mööda, kuna päike tundus juba keskpäevaselt liiga aktiivne, siis otsustasin, et panen puude varjus kreemi peale. Seni kaua kuni ma seal kohmitsesin, silmas mind eemalt kohalike tudengite kamp, kes mind enda juurde piknikule kutsusid. Mis seal ikka keelduma ka ei tahtnud hakata, sest aega mul ju oli. Istusin siis poiste juurde ja üks rääkis head inglise keelt, teised vähem.

Poisid kulistasid kõvasti õlle seal, ma üritasin ka nendega sammu pidada, samal ajal mõtlesin, et ma siiski tahaks Angkor Thomi ka näha. Vahepeal juba keeldusin iga topsi lõpuni kummutamast. Maitsesin mingeid lihast ja riisist tehtud pallikesi. Esimese panin ilma tsillipipart märkamata nahka, oi see oli tuline. Hiljem nokkisin selle välja, pole see tsilli väga minu teema. Lisaks oli neil seal kala, maitsesin seda ka. Ajasime juttu niisama. Hiljem, kui osad juba päris kummuli olid seal, arvasid poisid, et on aeg koju minna. Ma siis otsustasin, et ma ikka liigun edasi, kuigi nad arvasid, et ei tea, kas tasub. Aga lubasin ühele, et õhtul Temple Clubis saame kokku, kuskil 8 ja 9 vahel.

Liikusin siis edasi Angkor Thomi poole. Pole nii kuulus, kui Angkor Wat, aga siiski vaatamist väärt kindlasti. Kui kedagi huvitab selle linna ajalugu ja mida ma kõike vaadanud olen siin, siis googeldate ehk ise, tõesti ei viitsi seda kirja panna, aga asi on igati võimas ja kmeerid on selle üle siiamaani uhked.

Angkor Thomi keskel ilmselt pani siis ratta parklasse ära ja jalutasin ringi, esimene hoone oli siis igas suunas nägudega kaetud, enamus kõik sellised irvel näod, kahtlased, samas kuidagi sõbralikud. Igal juhul oli huvitav. Edasi jalutasin järgmise templi juurde või siis oli see pigem püramiid, aga vahepeal kiskus pilve ja kui ma kuskile poole peale oma ronimisega jõudsin, siis tuli korralik padukas. Noh, ootasin siis seal kuskil mingi käigu varjus, et see padukas üle läheks. Aega läks, aga üle ta läks, vahepeal trotsisin vihma ja kolasin siiski ringi seal ka niisama.

Kui vihm üle hakkas jääma, otsustasin edasi liikuda, kolistasin siis seal ringi, igast kujud ja lavatsid ja kõrgemad kohad, kus pealikud alla said vaadata. Otsisin oma voki üles ja mõtlesin, et kiman veel edasi, aga kui põhjaväravast välja jõudsin, siis otsustasin, et täna rohkem siiski ei viitsi. Sõitsin tagasi, liikusin veits veel ida poole, aga ka sealt tulin tagasi ja kimasin hoopis lõunasse tagasi.

Kuskil poolel teel Wati ja Thomi vahel oli kari ahve ja üks suur siga jooksis ka mööda. Ahvidele müüdi seal lähedal banaane, aga ma otsustasin hetkel raha mitte rohkem raisata. Kimasin siis tagasi Siem Reapi linna ja viisin ratta tagasi, aga samas tegelikult võtsin selle kohe uuesti endale, sest plaan oli minna hommikul vara päikesetõusu vaatama Angkor Watile.

Tegin õhtusöögi ja kuskil 8 paiku kolistasin siis Temple Clubi, algul kolistasin teisel korrusel. Seal tantsiti kohalikke tantse. Mingi hetk sai mul õlu otsa ja ma läksin alumisele korrusele, kus ma siis kohtasin kahte tüüpi, keda ma päeval kohtasin. Üks neist oli endiselt veits vintis. Ja siis üks kutsus mind oma vanemate juurde. Kerge kahtlus oli hinges, aga ma olin nõus. Koju ära, sest järgmine päev oli äratus planeeritud 4ks hommikul.

13. nov. Oi veidi raske oli kell 4 tõusta, aga ma siiski ajasin kargu alla, tegin kiire dušši ja pool 5 kimasin rattaga Angkori suunas. Kottpime oli. Otsustasin, et sõidan seekord igaks juhuks mööda peateed sinna. Piletiputka juures kontrolliti pilet üle ja kimasin edasi. Kraties ostsin omale uue taskulambi, igati hea, lisaks on see jubin ka taaslaetav vooluvõrgust. Maksis 2$.

Kohale jõudsin, siis oli seal juba korralik hulk turiste. Hakkasin siis Angkori sisenema, kui uuesti kontrolliti pileteid. Jalutasin siis sisse, suhteliselt kottpime oli. Liikusin sinna, kus kõik kogunesid ja jäin tõusu ootama. Kuskil 5 paiku hakkas kerge koidukuma paistma, aga päikesest oli veel asi kaugel. Hulka pilte tegin. Kui juba valgem oli, siis kolasin veidi ringi ja tegin teise nurga alt ka pilte. Lõpuks hakkas päike ka Angkori tagant paistma ja tegin veel hunniku pilte. Üks tüüp oli suisa oktokopteri kaasa vedanud ja tegi sellega kõrgemalt mõned pildid.

Kui päike juba piisavalt kõrgel oli, siis otsustasin, et kolan siis Watis sees ka ringi. Mõned kohad olid kinni, sest restaureerimine käib täie hooga. Ahjaa, kui punased kmeerid hävitasid suure osa kmeeride kultuuriloost ja muidu asju, mis neile ei meeldinud, siis Angkor Wat jäi puutumata. See on siiski kmeeride au ja uhkus. Lõpuks hakkasin vaikselt tagasi liikuma, sest olin lubanud ühega kell 8 kokku saada oma hotelli juures. Aga enesetunne polnud kõige parem. Kurk valutas ja kerge köha oli. Otsustasin, et jätan kohtumise ära või lükkame edasi. Igal juhul jõudsin koju ja kutt tuli, ütlesin, et tahaks veidi puhata ja enesetunne oli kehv. Kutt arvas, et teeks 10 paiku uuesti, ma olin nõus.

Tegin hommikusöögi, võtsin ühe paraka ja keerasin tunniks ajaks magama. Üles ärkasin, siis oli parem olla. Läksin alla ja ootasin kutti pool tundi, aga ta ei tulnud, ok. Mis seal ikka. Mingi veerand tunni pärast tuli üks kõva padukas ja vihma sadas kõvasti too päev. Ülejäänud päev oli suht vegetatsioon. Lisaks mõtlesin välja, et kus ma siis külmetasin, ilmselt oli see bussisõidul Siem Reapi, sest palav oli ja ma lasin kondil suht pähe puhuda. See ei tundunud tol hetkel nii külm ka, aga ju see ikkagi oli viga.

14. nov. Otsusasin eelmine õhtu rahulikult võtta ja sel päeval üldse võimalikult vähe teha, et natukenegi tervis paremaks saada. Nohu on kõige tüütum külmetushaigus reisil. Kui ma mõtlen, mida oleks pidanud kaasa võtma, siis nohu ja köharohtu oleks pidanud võtma. Ostsin kohapealt, maksis 7,5$. Megakallis, raisk. Aga mis seal ikka, ilmselt läheb ka edaspidi vaja, aga loodan, et mitte. Otsustasin natuke siia ka kirjutada, et siis mingi hetk kõik pildid lisada ja edasi kimada.

Hetkel olen kahevahel, kas Kampot või Koh Kong, esimene on selline tsillimise linnake, teises saaks jällegi džunglis kolada, eks näis. Ilmselt lähen siiski Kampoti. Tsillimine kuld, tõmblemine veits stressav ja kulukas :)

15. nov. Kuna eelmine õhtu kohtasin siin jällegi omajagu uusi nägusid ja nad tahtsid minna templeid vaatama, siis otsustasin nendega liituda. Hommikul rentisime rattad. Kokku oli meid 8 inimest, mis andis liikumiskiirusele ja muudele otsustele väga suure aegluse, aga polnud hullu, sest ega kiiret ju ka ei olnud kuskile. Vahepeal tuli mul meelde, et pean hosteli eest maksma, ma siis kimasin üksi tagasi, teised ostsid piletid ja liikusid edasi.

Hostel makstud ja üritasin oma kamba üles leida, õnneks polnud see keeruline, sest nad olid Angkor Watis ja ma nagunii oleks sinna läinud. Seekord tegin natuke teistpidi tiiru, kui paar päeva tagasi. Lisaks ronisime ka päris üles välja. Väga lahe vaade oli sealt. Mingi hetk liikusime edasi. Otsustasime minna mitte Angkor Thomi vaid hoopis ühte templisse, esialgne plaan oli minna sinna templisse, kus puud kasvavad müüride peal, aga üks teine jäi tee peale, seega tegime seal peatuse. Kuna grupp oli suur ja selline kolamine võttis kõvasti aega, siis otsustasin üksi käia siiski vaatamas ka seda Ta Prohmi templit. See oli päris lahe, vaadata, kuidas loodus võtab võimu lõpuks siiski üle selle, mida inimesed on ehitanud.

Kimasin tagasi, et kambajõmmid üles leida, aga nad polnud veel mitte kuskile liikunud, endiselt olid nad sealsamas eelmises templis. Kondasime seal veel nats ringi, rääkisime kohalikega veits juttu ja tsillisime niisama. Otsustasime, et läheme seal lähedalasuvasse restosse sööma.

Mõeldud tehtud, 2 inimest meiega ei liitunud. Kohale jõudes istusime maha ja tsillisime seal siis niisama. Tegime õlled ja otsustasime tellida süüa ja seda jagada omavahel. Vahepeal leiti lähedalt üks madu ringi roomamas, mille siis üks mees tappis ja väitis, et see kannatab süüa. Kuna me võtsime väga rahulikult ja kanada tsikk, kes kaasas oli teadis kohaliku alkoholi nime, otsustasime seda proovida ja küsisime, kas neil on ja loomulikult oli. Mingi hetk kohalikud küsisid, et millal me lahkume, et me väga kaua ei oleks tohtinud seal olla. Midagi mainisid ka politseist, aga me siis otsustasime, et nad ütlevad meile, kui me peame lahkuma. Sisuliselt kell 8 pidime lahkuma, aga me võtsime tsillilt ja kellelgi kella ju ei olnud.

Vahepeal hakkas sadama, siis kutsusime seal mõned kohalikud ka enda lauda ja meil oli väga lõbus õhtu seal. Ajasime juttu, üks mees laulis meile kohalikku laulu ja siis mängiti kohalikku pilli ka meile. Väga mõnus oli. Mingi hetk paluti meil lahkuda, sest me olime niigi kaua juba viibinud seal, kell oli umbes pool 9, kui me liikuma saime. Üks töötaja oma mehega saatsid meid oma rolleriga ja valgustasid teed. Aga kuna kanada tsikk väntas kiiresti ja teised tsillisid, siis me vist läksime seal 3ks. Kohalikud näitasid meile n.ö. otsema tee, mis tähendas ära pööramist varem. Ma ise oleks otse läinud ja seda ka teised olid teinud. Igal juhul sõitsime siis edasi, saatsime abivalmi pere koju ära ja hoopis üks teine kohalik saatis meid siis edasi. Aga polnud väga keeruline, kuigi kanada tsikk vahepeal läks närvi, sest ta arvas, et me oleme eksinud. Aga ma rahustasin ta maha ja varsti olimegi linnas tagasi.

Minu jaoks muutus kõik juba tuttavaks ja mingi hetk sai ka kanada tsikk aru, kus ta on ja oli õnnelik, et me kenasti tagasi jõudsime. Õhtul siis väike pidu läks edasi, kolistasime hosteli baaris ja pärast läksime välja ka. Seekord siis Charlie baari.

16. nov. Ärkasin hommikul peavaluga ja sisuliselt tegin taaskord ühe laisa päeva. Kosusin natuke, sest enesetunne ei ole endiselt kõige parem. Õhtul läks veits paremaks. Suht tühi päev, aga vahel on selliseid ka vaja.

17. nov. Otsustasin edasi liikuda ja tegin hostelist checkouti ära. Kerge hommikueine ja ostsin pileti Kampoti. Buss läheb kell 12 öösel ja peaks olema taaskord mingi magamisbuss, eks näis. Ilmselt pean Phnom Penhis bussi vahetama. Endiselt on kerge köha ja nohu kimbutamas, aga eks peab tegema puhkepäevad ja kõpitsema natuke enda kallal. Kampot tundub olevat paras koht selle jaoks. Köha on küll selline, et kauaks seda enam olla ei tohiks, aga kunagi ei tea. Nohust arvasin ka olevat lahti saanud, aga rajakas ei ole nii kergelt alla andnud veel. Pea on veits paks ja imelik on olla. Eks see külmetus ole, loodan, et täna õhtul ei külmeta rohkem bussis, peaks pusa igaks juhuks bussi võtma.

Peale l6unat kohtusin Patriciaga, kellega ma kohtusin Bangkokis. Ajasime niisama reisijuttu ja arutasime, kus edasi ja mis edasi. Mul on plaan veidi kindlam, kui tal, tal on suhteliselt vabakava ja ta reisib j2rgmise aastani korralikult.

Ilmselt tuleb vaikne päev, lisaks sajab täna jälle kõvasti vihma. Siin pidi olema ka mingid veepidustused järve ääres, aga ilmselt selle vihmaga keegi ei viitsi väga mõelda selle peale.

Kohalikud sellid

Kmeerid

Jo mai ehk siis terviseks

Veel viimane pilt

Angkor Thomi sissek2ik

Oo, look monkeys

Angkor Thom

N2od

Iseendast tehtud pilt ehk isekas

Angkor Thom

Pyramiid Angkor Thomis

J2rsud trepid

Padukas

P2ikesepaiste, see on mingi suurem v2ljak Angkor Thomi ala sees

Templist pilte, endiselt

Nunnukas

Angkor Wat ja p2ikeset6us, neid on siin omajagu nyyd :)

Yks kasutas kopterit, et pilti teha

Selline mass oli p2ikset6usu vaatamas

P2ike ka

Veel yks

Viimane t6usust

Angkor Whaaat!!!

Taamal on siis kaheksas maailmaime

Kui me minu kolmandal p2eval l2ksime Angkor Wati j2lle

Whaaaat!!!

Lapsed

:)

Vaade Wati ylemisest osast

Lahe oli vaadata ylalt alla

Selline j2rsk trepp oli yles. M6nes kohas sai nii 6elda originaaltreppe ka proovida, olid j2rsud ja keeruline ronimiseks

Tempel Angkor Watist idas

See on nyyd see Ta Prohmi tempel

Loodus v6tab oma

Siin saate aru puude suurusest

No on ju v6imas

6htu j2rve 22res

Kambaj6mmid

Selline madu siis leiti metsast, sellest saab korraliku prae.

Istumas restos

M6ned tantsisid ka

Ja muusika m2ngis meil

Phnom Penh

Hei hei, eile(9. nov) siis saabusin Phnom Penhi. Pidin ärkama eluvara üles, et minna 630 hommikuse bussi peale, õigemini siis minivani peale, kus oli kõrvuti 3 kohta, aga pidi istuma 4 inimest kõrvuti. Liikuma saime lõpuks kuskil 7 paiku, kuna tagumine osa bussist oli suht avar muu tavaari jaoks, siis loomulikult pandi sinna vist 5 kotti riisiga + 2 kotti kapsaga + 3 turisti kompsud. Ruumi jäi ülegi. Igal juhul mõne osa teest saime tagareas laiutada, aga vahepeal tuli lambikohtadest inimesi peale ja pidime koomale võtma.

Alguses oli tee täitsa hea ja vahepeal oli vapsee uus tee, aga mida lähemale Phnom Penhile jõudsime, seda kohutavamaks teeolud läksid. Vahepeal millegipärast keerasime kõrvaltänavatele, ma ei näinud selle tegevuse pointi, aga ju siis seal ikka mingi point oli.

Lõpuks ületasime Jaapani-Kambodža sõpruse silla ja olingi Kambodža pealinnas. Kohalikud said kõik kuhu soovisid enamasti ja lõpuks olime bussipeatuses. Loomulikult mingi vend umbes 2 minutit peale seda, kui ma oma koti selga sain, küsis, kas mul on tuktuki vaja, tegelt oli küll. Küsisin, et kas teab, kus asub Happy 11, vastas et teab, küsisin hinda, ütles, et 3$, ma pakkusin, et teeks 2$, ta arvas, et ei, et on nõus 2,5$ga, ma jäin endale kindlaks ja naeratasin, et teeme ikka 2$ga. Natuke mõtles, aga oli nõus, krt, ma hakkan vaikselt nende tuktuki vendadega kauplemisega ära harjuma.

Hüppasin tuktuki peale ja mingi 10 minsa pärast kohal ma olingi. Küsisin, palju tuba maksab või voodi, tuba oli 12$, voodi oli 6$, arvasin, et ega ma odavamat ei leia ja ma ei viitsinud hetkel rohkem seigelda ka, võtsin ära. Kolisin sisse, küsisin kaardi ja linna peale veits kolama.

Nagu välja sain hostelist, kohe hakati pakkuma tuktuke või motosid. Igale pakkujale sain ära öelda kenasti, siin kandis (Kagu-aasias) ei ole viisakas n.ö. nägu kaotada, sellel võivad olla ootamatud ja mitte kõige meeldivamad tagajärjed, seega alati kui pakutakse, ma naeratan ja ütlen noooo, thankyouuuuu.... Isegi kui mõni muutub eriti tüütuks ja pakub kõike, mida ta oskab ja saab pakkuda, siis ütlen kõigele no, no, no, no ja üritan jääda rahulikuks ja vajadusel naeratada, sisimas loomulikult kirun, nagu ikka :) Siin pakutakse kõike, päeval rohkem tuktuki ja linnatuuri, õhtul pakuvad lambivennad kanepit, oopiumi, tüdrukuid, poisse, naisi, mida vaid vaja on. Aga eks vaikselt harjub sellega ära ka.

Ok, jalutasin siis kuningliku palee juurde, seal olid kõik kohad kinni, ok, polnud väga oluline koht minu jaoks. Aga üks pakkuja jälle tuli algul sõpra panema, et näe kinni on, et iseseisvuspäev ja puha. Lõpuks jõudis oma jutuga sinna, et võib teha linnatuuri, et näidata kohti, mida tavaliselt ei näidata. Ma ütlesin ei ei ja veelkord ei, muutus tõsiseks, aga sai siiski lõpuks aru, et ma tahtsin lihtsalt jalutada ja jättis mu rahule.

Jalutasin veel natuke, siis hakkasin tagasi jalutama, et hostelisse minna ja tõepoolest märkasin, et mingid suured pallid olid, kus oli peal iseseisvuspäev. Otsustasin, et hostelis uurin järgi, kas ka tõsi taga. Tõepoolest, 9. november 1953 aastal sai Kambodža prantslaste alt vabaks ja iseseisvaks riigiks. Lahe.

Õhtul kondasin ööturule, mis oli hostelile suht lähedal. Einestasin seal tänavatoiduga. Hiljem läksin hosteli katusebaari ja jaurasin seal osadega, keda ma nägin oma viimastel päevadel Don Detil. Suht hea päev oli lõppkokkuvõttes.

10. nov. Kuna mu toas olid samal päeval koos minuga saabunud ka kaks rootsi tsikki, siis uurisin, mis neil plaanis oli järgmisel päeval ehk siis pühapäeval. Nad ütlesid, et nad tahavad minna tapmisväljasid vaatama ja siis kurikuulsasse S21 vanglasse. Ma uurisin, kas ma võin liituda ja neil polnud selle vastu midagi, mulle sobis, sest siis sai tuktuki kulud kahasse panna.

Hommikul kell 11 saimegi kõik koos fuajees kokku ja võtsime tuktuki. Hinnaks tuli siis kamba peale 20$. Mis on igati ok hind, ma arvan. Sõit tapmisväljadele võttis aega omajagu. Aga lõpuks jõudsime kohale.

Pilet 6$, lisaks anti ka kõrvaklapid ja audiogiid kaasa. Ütleme nii, et nimetus tapmisväljad kõlab juba veidi kõhedalt ja olgem ausad, kuulates audiogiidist lugusid ja jutte Pol Poti režiimi kohta, kergelt rusuv olek tuli peale küll. Ja see kõik toimus vähem kui 40 aastat tagasi. Luid ja kolpasid oli seal omajagu. Lisaks peale väljakaevamisi 1980 aastal, kõik asjad (luud ja riided), mis on vihma või muude olude tõttu pinnale tulnud on kokku kogutud ja klaaskastides vaatamiseks.

Lisaks inimeste lood sellest, kuidas nad tapmist pealt nägid või kuidas nende elu drastiliselt nende sündmuste tõttu muutus, see kõik oli lõppkokkuvõttes suht masendav. Pol Pot tappis ju lõpuks kokku kuskil 2 miljonit oma inimest. Ja tal lasti edasi elada ning ta ilmselt mürgitati 1998 aastal. Kõige mastaapsem ja ma ei tea, kas öelda võikam või siis masendavam asi seal oli see mälestussammas seal, kus oli kokku 7 riiulit, kus igal riiulil oli vähemalt sada kolpa igas.

Tapmisväljad olid siis tavaliselt inimestele, kes toodi S21 vanglast ehk siis Toul Slengi vanglast sisuliselt hukkamisele. Seda tehti linnast väljas, sest ei soovitud, et linnas see kõik leviks, lisaks nad varjasid haisu erinevate keemiliste vahenditega ja helisid summutati lihtsalt suure kõlariga, mis mängis propagandat. Tapeti rivitult kõike, seal on isegi üks tapmispuu, vastu mida väidetavalt peksti surnuks lapsi ja väikelapsi, sisuliselt ema silme all, enne kui ema ka tapeti. Jõõhker.

Edasi liikusime linna tagasi ja Toul Slengi vanglasse. Mis oli enne vanglaks tegemist kool. Jällegi suhteliselt masendav õhkkond. Seal oli hästi palju seal viibinud inimeste pilte, lisaks olid näidatud ka joonistused, et kuidas inimesi piinati ja muidu kogu selle punaste kmeeri valitsusaja kuritegudest ja kuidas see kõik toimus. Lisaks sai lugeda 7 pääsenu lugusid sellest, kuidas neil õnnestus hukkamisest pääseda või seda edasi lükata seni, kuni Kambodža punaste kmeeride valitsemise alt vabastati vietnamlaste poolt. Toul Slengi vangla ülem, hüüdnimega Dutch oli sisuliselt ainuke kõrgem ametnik kes tunnistas, et tema tegevus on põhjustanud kümnete tuhandete inimese surma ja ta mõisteti selle eest ka eluks ajaks vanglasse. Teised kõrgemad ametnikud pole kunagi tunnistanud, et nad selles süüdi on, veel vähem kahetsenud.

Aga jah, see oli suht masendav tuur tegelikult, samas pilguheit ajalukku, et siiski võivad sellised asjad toimuda. Kunagi ei tea, kellel katus ära sõidab ja kukub lampi inimesi tapma. Võin veel öelda, et enamus punaste kmeeride juhte olid omandanud kõrgema hariduse, aga ilmselge, et see ei näita midagi.

Peale vanglat hostelisse tagasi, väike pesu ja õhtusöök, lisaks ostsin piletid Siem Reapi ära ja sain pesu ka tagasi jälle. Õhtu tuleb ilmselt vaikne, panin selle kõik hetkel kirja, sest ma ei tea, kas ja millal jälle netti tasuta kasutada saan. Siem Reap saab ilmselt äge olema, vähemalt see osa kmeeride ajaloost on uhke ja võimas.

Ahjaa, kuna siin on küsitud excelit, siis excelit ma anda ei oska, aga võin öelda, et 30 päeva Laoses kulutas mu kontolt umbes 530€. Esimesed 2 nädalat Tais umbes 300€ kanti vist. Praegu üritan hoida kulusid madalal, aga eks näis, kuidas ma sellega hakkama saan. Eesmärk on 600€ iga kuu kulutada, aga seal sees on siis siinsed lennud ka. Lende pole veel siin arvestanud, aga sinna on kulunud omajagu, sest Kambodžast on vaja saada Indoneesiasse ja Indoneesiast on vaja saada Filipiinidele.

Igal juhul olen reisimisse hästi sisse elanud, väga ei majanda ja ei mõtle ette, v.a. vana aasta õhtu, mil olen Balil, seal on juba kõik bookitud, sest see on ka minu Indoneesia lõpp-punkt.

Reisisellid, kes te tulete jaanuaris siiakanti, pange oma Vietnami plaan paika. Vietnami viisa on siin üks kallemaid + lend Manilast Ho Chi Minhi on 2 korda kallim, kui Manilast Bangkoki. Detsembrikuu esimeseks pooleks ootan mingeid konkreetsemaid plaane, sest siis on kavas osta pilet Manilast edasi.

Kuningliku palee aia taga mingi maja

Iseseisvusmonument

Tavaline transpordiviis

Tallinnas? Pigem mitte, need on veel hullemas seisus teed. Lisaks tähelepanek veel, sisuliselt iga teine auto on Lexus. Vähemalt pooled autod on maasturid. Ahjaa, osadel autodel puudub registreerimismärk.

Mälestusmonument tapmisväljadel

Selline veits hirmutav vaatepilt

Massihauad

Selle palmi leheservad on vägagi teravad ja kuna kuulid olid kallid, siis enamus inimesi kas peksti surnuks või lihtsalt lõigati kõri läbi, vahel ka selle palmi lehevarrega.

Kaltsud, mis on peale väljakaevamisi välja tulnud

Tapmispuu

Kolbad

S21, kui sinna sisse mindi, siis leiti sealt 14 laipa, kes ilmselt tapeti viimasena, enne, kui punased kmeerid taganesid. Nad kõik on sinna maetud nüüd.

A hoone

Reeglid vangidele

Ahelad

Kongid

Siin hoiti kongis olevate inimeste ahelate võtmeid

Puidust kongid, vägagi kitsad

Naisi piinati ka võikalt

Veel joonistusi, kuidas lapsi emadest eemaldati ja seejärel nende eluküünal kustutati

Aga aitab mustadest toonidest, mingi suvaline kuju

Mingi möll, rahvas kogunes kuningapalee ees.

Ahjaa, tahtsin öelda, et head isadepäeva kõigile. Tervitan ka oma vanameest siinjuures. Velts, ole muhe vana.

Olge muhedad ja ma arvan, et järgmised postitused tulevad veidi helgemad. Tsaupakaa...