5 kuud seljakotiga

7. nov. Kuna sel päeval pidin Laosest lahkuma, siis hommikul ma seda ka tegin. Don Detist paadiga minema, bussi peale. Piiriületus, mis maksis kokku 7$ mingid templitasud, krt seda teab.

Igal juhul olingi uues riigis. Istusin ümber uue bussi peale ja söit vöis alata. Oi kurja kui kehvad olid teeolud. Tallinna teed selle körval on nohu, aga eks ole ka tegemist vaesema riigiga kui Eesti. Igal juhul vahepeal hakkas sadama. Kui tegime kerge löunapeatuse enne Kratiet, siis tuli ikka korralikust oavarrest seda vett. Kartsin juba, et kui Kratiesse jöuan ja esimese hotellini jöuan, siis olen läbimärg.

Önneks sadu taandus kergeks tibutamiseks ja Kratiesse ma jöudsin. Hakkasin kohe hotelli otsima, teadsin, et kuskil peaks olema üks odav hotell. Oligi, aga dollar kallim, mina teadsin, et 4$, aga tegelt oli 5$ köige odavam, mötsin, et otsin tiba veel.

Mingi vend lubas mulle 5$ eest korralikku jöevaatega hotelli, lubas tasuta ära visata, kahtlesin kövasti, aga ok, mis seal ikka. Viis mu jöe äärde, keskusest veits eemale, mitte palju, umbes 500-600m. Linn on siiski suht väike. Lubatud 5$ toad olid täis, aga 6$ oli olemas. Keeldusin, kuid siis leidus ka üks 5$ tuba siiski. Ei meeldinud mulle see.

Liikusin edasi, üks saatusekaaslasest hotelliotsija arvas, et prooviks veel ühte, mida Lonely Planet soovitas. Kahjuks oli see täis ja 7$ tuba ma ka ei tahtnud. Liikisin linna poole tagasi, et see esimene hotell vötta, aga otsustasin veel ühest kohast küsida. Algul öeldi, et 6$, aga siis, kuna ma olin üksi, tehti hinnaks 5$. Vötsin selle.

Edaspidi kirjutan aadressid ja nimed üles ja otsin konkreetsemalt. Öhtul tsillisin niisama linna peal, tegin öhtusöögi ja esimese Angkori ölle. Täitsa ok päev siiski. Uurisin veel, et kuidas neid Irriwady delfiine näha saab, ikka saab, tuktuki vöi motoga.

8. nov. Hommikul läks uni suht varakult ära. Ma ei tea, mul siin läheb uni ikka väga vara ära. Lisaks kohati näen ikka vägagi veidraid unenägusid. Ei oska öelda, mis seda pöhjustab, aga nii on. Varem nii kreisisid unenägusid pole olnud.

Tegin oma hotellis hommikusöögiks supi ja liikusin välja, et kuidagi endale delfiini vaatlus sebida. Löpuks otsustasin rentida motika et isekeskis avastada. 7$ rent + 2,5$ kütus (2l). Ja hakkasin kimama.

Esimene peatus oli siis Samboki mägi, kus asub Buddha klooster. Seal elasid vist nunnad, sest nad olid valgetes riietes, aga mungad on alati oranzides. Sinna otsa ronida ikka andis, mitte midagi meeletut, aga siiski higiseks vöttis.

Ahjaa, enne kui ma kohale jöudsin keerasin natuke valesti ja söitsin mööda kohalikku külavaheteed. Päris lahe oli sedasi mööda kruusakat kimada ja ehedat kohalikku elu silmata kiirelt.

Ok, liikusin edasi, sest päeva tippsündmus polnud veel kätte jöudnud. Umbes 6km kloostrist ja kohal ma olingi. Ostsin paadipileti 9$ ja sain isikliku paadi. Liikusime jöele, mingi hetk paadimees näitas, kus oli ka kuulda kiiret susinat. Delfiinid käivad siiski pinnalt öhku hingamas. Fotokas valmis ja ise valmis. Kohati nende liikumine oli ikka väga juhuslik, aga siiski möned kaadrid sain ja olin selle tripiga rahul juba.

Siiski otsustasin veel edasi liikuda, umbes 20km, kus asub Sambori küla ja seal 100samba tempel. Originaalis ehitatud 16. sajandil, aga Pol Poth käskis punastel kmeeridel selle hävitada, kui ta vöimul oli.

Hakkasin tagasi söitma. Vahepeal tegin möned kiired peatused, et pilti teha. Lisaks üritasin miskit süüa leida, aga mul vist sellest ehedast aasia köögist kergelt kopp ette tulemas, midagi otseselt ei tömmanud ja midagi väga silma ka ei hakanud.

Jöudsin linna, puhkasin tiba hotellis, vahepeal tuli sahmakas vihma. Viisin sääreka tagasi, tegin löuna ja kondasin turul veits, ostsin uue taskulambi ja uue deodorandi. Ahjaa, hommikul varavara ehk siis 6:30 lähen ilmselt koos kohalikega Phnom Penhi elik ostsin bussipileti ära. Öhtul kondasin veits linna peal ka, aga siin pole öhtul suurt kottigi teha. Tsillisin hotellis ja varakult magama, et hommikul varakult üles saada ja edasi liikuda.

Padukas, aga pildilt ei paista v2ga v2lja kahjuks

Siuke asi siis hotelli ukse taga. Head banaanid ja hea tee oli.

Suvalisel kylavaheteel kimamas

Selline vend siis pyhvlitega s6itmas

Riisi t66tlemine p6llul ehk siis riisipeksumasin

Trepist yles

Kuju

Veel treppe

Ja see sai tasutud kena vaatega puude vahelt

Paadiga delfiine vaatama

N2e delfiin

Veel yks

V6i siis sama

Ja yks pilt veel

100 samba tempel

100 samba tempel seestpoolt

Vaade

Lahedad s6idukid need pyhvlis6idukid

Sellel kutil olid California numbrid, nii ees kui taga. Lisaks n2gin autosid, millel polnud yldse numbreid.

Selline k2sitsi tehtud kaart on vist siinkandis popp

T66paadid

6htune liiklus

Kraties loojang Mekongi taha

Sabaidii armsad lugejad. Sabaidii siis on Lao keeles selline üldine tervitus.

Peale Pakset vötsin siis hommikul varakult 4000 saare ehk siis Si Phan Doni suunas ja minu valikuks sai Don Deti saar. Valida oli veel Don Khongi, mis on suurim saar siin ja Don Khoni, mis on tegelikult sillaga Don Detiga ühendatud.

Söit sujus törgeteta ja paadiga kohale jöudes mötlesin, et kuda ma Martini üles leian, aga ei läinud 5 sekundit, kui ma maale astusin ja kuulsin Martinit mind höikamas.

Liikusime bungalosse, milles ta elas ja see oli umbes 15-20 minutit jalutamist. Maksis 50000kipi öö, jagatuna siis 2ga. Korraks viskasime siis pikali ka vörkkiike ja umbes tunnike hiljem tegime tiiru saare löunaosas ja jala. Päike oli suht armutu ja kui jöe äärest välja saime, siis oli asi eriti karm, kusagil polnud varju leida. Suht higine jalutuskäik. Peale seda kerge dush ja öhtune tsill. Lisaks, kuigi Martin ja Julia tulid koos, siis erinevate paatidega saabusid saarele ja kaotasid teineteist. Aga me kohtusime önneks öhtul ja siis kolasime Adami baaris, Regge baaris ja seejärel koju.

28. okt. Päev oli suht tsill, enamus möödus vörkkiiges lebotades. Suurt midagi ei teinud. Öhtul liikusime Julia bungalo juurde ja seal lähedal restos nautisime päikese loojumist Kambodza taha. Öhtul taaskord, Adami baar ja siis Regge baar. Same same.

Regge baari omanik on inglise india kutt Manny, ta omab siin saarel kokku 3 kohta. Iga öhtu, kui baaris on omajagu rahvast, siis rullib ta umbes 10-15 sentimeetrised jointid ja käib ringi ja pakub köigile köhvi. Lahe tüüp, elanud siin juba 3 aastat. Tema india restos oli söök küll väga hea. Faija oli resto nimi.

29. okt. Hommikul pidin välja kolima, sest Martin ja Julia liikusid edasi Bangkoki, aga ma ju liigun hulka hiljem Kambodzasse. Leidsin päikesepaiste poolses osas 20000kipise bungalo, mis oli oluliselt lähemal ööelule siin saarel. Ilmselt peaks mainima, et hetkel on vist siin veel madal hooaeg ja hiljem selliseid odavaid bungaloid leida on keerukas, aga uurige enne kui esimesse maandute.

Kella 11 paiku hüppasid Julia ja Martin paadile ja läinud nad olidki. Kuna ma hommikul rentisin ratta, siis oli plaan teisele saarele söita. Peale löunat ma saingi ennast välja. Esimene tiir oli ümber Don Deti, seejärel korra koju ja edasi Don Khonile, kus on ka Kagu-Aasia vöimsaim ja suurim kosk.

Silda ületades peab maksma 25000kipi pileti eest, mis kehtib ka kose juures. Jöudsin koseni ja töepoolest, vaatepilt oli vöimas, massiivsed veemassid, mida Mekong endas peidab näitasid oma pingutatud muskleid. Kui muidu kosed on mis nad on, siis see oli väga vöimas. Samas lähedal oli ka rand, kus on vöimalik ujuda, kartmata, et allavoolu minema lähed, kuna mul polnud ujukaid kaasas ja väga isu Mekongis supelda polnud, siis jätsin selle vahele.

Liikusin edasi, leidsin ranna, kus on vöimalik raha eest saada paadijuht, kes viib paadiga magevee delfiine vaatama. Liikusin veel edasi ja tuli üks koht, suhteliselt vöimsa vaatega jöele. Mekong on siin ikka vägagi lai. Kuna kell oli neli läbi, hakkasin tagasi liikuma, köht oli ka tühi. Tegin Don Detil enne kodu ühe supi ja siis koju, dush ja viisin ratta tagasi. Rattarent on siin köikjal 10000kipi päev. Öhtul tsillisin nagu ikka kohtades, mis varem mainitet siin.

30. okt - 2. nov. Hommikul üles, dush, hommikusöök, lebo suht pimedani, lugesin oma sihtkohtade kohta ja panin mingid pidepunktid enda jaoks paika reisi jaoks. Kui päike loojus, siis uuesti dush, öhtusöök ja tsill väljas, kuni kohad kinni pandi. Raha kulub umbes 80000-100000kipi päevas hetkel, oleneb mitu ölut öhtul teha.

3. nov. Algas nagu paar eelmist, aga kuna löpetasin raamatu, siis oli soov see välja vahetada. Aga vahepeal kohtasin eelmisel öhtul kohatud söpru, kes mainisid, et Manny korraldab tuubingu Mekongil. Kohtumine Reggae baaris, hinnaks 50000kipi. Otsustasin ka kaasa lüüa.

Kuskil 2 paiku hakkasime paadiga ülesjöge liikuma Don Khongi suunas. Ühe väikse saare peal, kus leidus lapike liiva elik siis rand. Tsillisime seal mingi pool tundi kuni tund, limpsisime mitte vöibolla köige paremat, aga joodavat laolao kokteili. Mannyl on alati kaasas ka muid looduslikke substantse, ka seda said köik soovijad järgemööda tarbida.

Tagasi paati, keset Mekongi, paadikatuselt pommi ja tsillimine jöel vöis alata. Mekongi vool on kiire, muidu ei saa aru, aga kui kalavörkude pudelid mööda liikusid, siis sai aru, kui kiiresti tegelikult liikusid. Kuskil loojanguks randa. Hiljem öhtul Oi restos oli gäng koos jälle. Kerge öhtusöök ja pidu tömmati käima, seekord 4000 saare pubis.

Üks lahe lugu ka siia vahele. Üks tsikk ostis endale happy shake'i ja kuna see on siin päris korralik ja ta oli päris körgel pilvedes, läks ta oma tuppa. Mingi hetk, ilmselt tal oli uks irvakil, tuli tuppa koer, kes hakkas poegima. Tibil oli algul kerge paanika, aga see polnudki ainult tema ja happy shake vaid siiski reaalsus. Kokku oli vist 5-6 kutsikat. See koht, kus ma Martiniga bungalot jagasin, seal poegis kass tuppa. Ju loomadele meeldib turiste heidutada oma poegadega.

4. nov. Ei teinud suurt kottigi. Kehva olek terve päev. Öhtul parem ja uitasin väljas, nagu ikka.

5. nov. Jällegi veits kehv olla. Paar paratsetamooli ja Mannylt saadud mingi vitamiinipulber, mille vees lahustasin tegid imet ja öhtul oli super olla. Vöin öelda, et pidu sel öhtul oli köva jälle.

6. nov. Hommik oli ilus olenemata eelmise öhtu peole. Raha, öigemini kipid hakkavad otsa löppema ja 7. november pean riigist lahkuma, siis pole mötet juurde ka vahetada ju. Hommikul Happy baris vaatasime filmi, löunapaiku klaarisin bungaloga arveid ja nuiasin 10000kipi löpparvest alla. Tibi algul pööritas silmi, aga ilmselt ema lubas selle tal siiski teoks teha, ma ju ikkagi ööbisin seal 9 ööd.

Päeval Manny orgunnis jälle tuubitamise. Seekord oli poole rohkem inimesi, lisaks kuna ma taasosalesin, sain kerge ale ehk siis 40000 maksin. Sisult sama, nagu eelmine, aga seltskond oli teine. Öhtul jätsin köigiga, kellega ma selle 12 päeva jooksul olin söpradeks saanud, hüvasti.

Natuke inimestest ka keda kohtasin seal. Mannyt mainisin, kui keegi Don Detile satub, siis tervitage teda minu poolt, lahe kuju.
Teine tüüp, kes seal juba 3 kuud vahelduva eduga on elanud, oli Woooody. Muhe habe Aussist.
Siis üks värvikamaid tegelasi sel hetkel seal oli prantsuse kutt Basil. Omamoodi tegelane, kohati tüütu kui kärbes ja köigile uutele rääkis samu lugusid oma elust, kohati kaheldava väärtusega, aga mine vöta kinni. Ta oli pidevalt purjus ja pilves ehk ilma ölleta nägi teda harva.
Ja siis oli veel üks lahe Austraalia kutt Adrian, kes ka oli seal umbes sama kaua olnud kui mina. Ülejäänud tulid ja läksid.

Huvitav oli sedasi pikalt kohapeal olla. Said kohalike inimestega söbraks ja tundsid saare elurütmi veidi paremini. Kahju oli lahkuda.

7. nov. Hommikul paadi peale ja Laose ja Kambodza piir ootas...

Sorry, et pole vahepeal kirjutanud, aga saare elu oli tsill. Edaspidi ehk jälle tihemini, kui just kuskile ääremaale toppama ei jää. Lisaks üritan Phnom Penhis piltide laadimiseks ja redigeerimiseks aega vötta.